Täna õhtul on võimalik vaadata Tallinnas Kanalas (Kultuurikatlas) uue ja erilise teatri etendust – pimedate ja vaegnägijate teater Terateater mängib Indrek Hargla lugu «Roos ja lumekristall», mille on lavale seadnud Jaanika Juhanson.
Pimedate ja vaegnägijate teater - hoopis teine tera
2. september 2014, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terateatri avamine toimus kaks päeva tagasi, 31. augustil, mil esietendus «Roos ja lumekristall». Teater on aga loodud aasta aega tegutsenud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu teatriringi baasil ja eesmärk on pakkuda pimedatele ja vaegnägijatele võimalust end teatrivaldkonnas väljendada ja arendada.
«Roosis ja lumekristallis» naispeategelast mängiv Hedy Haavlaid on täiesti pime, Julia Kabanova eristab valgust ja mõningaid värve, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Katrin Margus ja Merle Koger on osalise nägemisvõimega. Lavastuses teeb kaasa ka PPÜ juhiabi Helen Künnap.
Et näitlejad on vaegnägijad, Jaanika Juhansoni sõnul tööd oluliselt keerulisemaks ei muutnud. Samas tunnistab lavastaja, et tema eripäraks on visuaalne mõtlemine. «Ka mu elu koosneb piltidest,» lausub Juhanson.
Terateatri üks eesmärk on muuta ühiskond erivajadustega inimeste suhtes tolerantsemaks ja teadlikumaks. Etendusi plaanitakse anda üle Eesti ja teemade osas enesele piire ei seata.
«Mitte pimedaid ei pea ühiskonda integreerima, vaid vastupidi – ühiskond tuleb nägevamaks muuta,» on Juhanson kindel. «Näiteks, millist restorani soovitaksid oma pimedale sõbrale kõikidest vanalinnas asuvatest?» viskab Juhanson õhku küsimuse. Sest vaegnägijatele on restoranis lisaks toidule olulised ka mööbel, lõhnad ja loomulikult erinevad hääled, alates kohviaparaadi surinast ja lõpetades inimeste saginaga.
Nii on ka Terateatri lavastustes tavapärasemast olulisemal kohal just helid ja hääled. Etenduse eel palutaksegi nägijatest vaatajatel uue kogemuse saamiseks silmad sulgeda ja mitte harjumuspärasel moel laval toimuvat jälgida.
«Mõeldud on sellele, et etendust saaksid vaadata nii nägijad kui ka pimedad. Pidime tekstiga palju tööd tegema, lisandusid mõningad sisemonoloogid ja tegelaste kirjeldused, aga ma pole kunagi ühtegi näidendit lavastanud, alati dramatiseerin. Ma ei oskagi teisiti,» ütleb Juhanson.
Esietendusel viibis ka «Roosi ja lumekristalli» autor Indrek Hargla, kes on lavastaja materjalivaliku üle pisut üllatunud. «See tekst on loodud ligi kümme aastat tagasi, siis ei olnud veel puutetundlikku tehnikat,» meenutab Hargla. «Jaanika tõi isegi Skype’i sisse. Ma mäletan, et raamatus sõitsid inimesed selle asemel teineteisega kohtuma. Ei tea, kas ma tänapäeval enam oskaksingi sellist lugu kirjutada.»
«Roos ja lumekristall» põhineb virtuaalmaailma ja reaalse igapäevase elukeskkonna kokkupuutel ning on tõukunud Hans Christian Anderseni muinasjutust «Lumekuninganna». Hargla lugu on fantaasiaküllane ning sealt ei puudu reaalsed inimesed ja igavikulised, kuid samas igapäevased teemad nagu õnn ja armastus, hool ja mõistmine. «Vaimustav! Ainult tekstil põhinev lugu sai lavateoseks,» on Hargla lavastusega rahul.
Aga miks just Terateater? Jaanika Juhanson soovitab nime lahtimuukimiseks mõelda järgmistele kõnekäändudele ja väljenditele: «Pime kana leiab tera», «See on hoopis teine tera!», «kahe teraga mõõk», «üle noatera» ning «silmatera», «tarkusetera» «päevatera».