Raul Monterol on Eestis poeg ning 2011. aastal tegi ta otsuse, et soovib tema kasvamisest ja kasvatamisest siin osa saada. Seetõttu loobus mees kogu senisest karjäärist Costa Ricas. Esimest Tallinna tulles ei olnud tal siinse elu suhtes suuri ootusi.
Siia jõudes oli tico (just nii Costa Rica elanikke kutsutakse) linna ilust vaimustuses ning nägi siin palju võimalusi. Nii ongi ta senini paikseks jäänud.
«Alguses oli vast kõige kummastavam see, et inimesed ei teretanud tänavatel üksteist ega rääkinud omavahel spontaanselt. Costa Ricas on see tavapärane,» tõdeb senjoor Raul. Ta nendib, et nüüdseks pole ta selles suhtes muutunud ning järjekindlalt teretab inimesi, keda iga päev tänaval kohtab. «Ma ei võta seda isiklikult, kui nad mulle ei vasta. Saan aru, et see on osa siinsest kultuuriruumist,» ütleb Raul.
Ladina-Ameerikale vastukaaluks, kus kuritegevus on küllalt kõrgel, imestas Rauli alguses enim tõsiasja, et ka pärast südaööd võib rahulikult jalgsi baarist koju minna. Rauli võlus ka linna lapsesõbralikkus ja kompaktsus ning talle meeldivad nii vanalinn kui ka Kadriorg.
Vanalinnaga seob Rauli ka üks tema kirgedest. Just vanalinnas on kõige rohkem erinevaid kohvikuid, kust evib imelist kohviaroomi. Kohv sisustab suurema osa Raul päevast. «Costa Rica on kuulus kõrge kvaliteediga kohviubade poolest,» selgitab Raul algatuseks. Seega pole üllatus, et Eestisse jõudes ning kohalikku äripartneri leides käivitati ühiselt unikaalne kohviäri. Ainulaadne sellepärast, et tegemist on kohvi impordiga, kus Raul kohustus on Costa Rica lugematute kohviistanduste ubade seast välja valida parimad oad, tuua need seejärel Tallinna. Röstitakse ja pakendatakse oad juba siin, et tagada värskus. Raul ütleb, et tegemist on sisuliselt terve protsessi juhtimisega, mis algab iga-aastasest külastusest kodumaale, kohtumistest kohalike farmeritega ning nende kohvi proovimisest.
Kohvisõpru tuleb juurde
Ahela lõpus on aga tallinlastest kliendid, kelleni värskelt röstitud kraam sõna otseses mõttes koju kätte viiakse. Raul on samal ajal nii rõõmus kui ka elevil, et Haba kohvi bränd on jõudsalt kasvamas. Samamoodi tunneb ta heameelt, et lühikese ajaga on märgatavalt suurenenud tallinlaste hulk, kes eelistavad kõrge kvaliteediga kohvi. «Meie ärile on see suur võimalus, sest pakume kvaliteetset toodet mõistliku hinnaga. Oleme otsetarnijad,» võtab Raul kohvi teema kokku.
Siiski mitte! Küsimusele, kust leiab Tallinna parima kohvi, vastab Raul kohe: «Minu köögist!» Ta on siiski nõus andma veel paar vihjet. ´«Armastan ise Pärnu maanteel asuvat LivingRoomi. Sealne teenindus on super ning neil on väga hea valik erinevaid kohvisid,» ütleb Raul. Ka vanalinnas leidub mitu head kohta.
Tundub, et Raul võiks kohvidest rääkida tunde (kui mitte päevi), sest küsimusele, mis talle hetkel kõige rohkem energiat annab, nimetab ta kahte – üllatus-üllatus − taas kohviga seonduvat plaani. Novembrikuus tutvustab Haba esimest korda oma brändi Tallinna toidumessil, kus käed on löödud teise n-ö uustallinlase, kondiiter Heidi Parkiga. Juba jaanuaris ootab aga ees järgmine reis Ladina-Ameerikasse. Sel korral on plaan lisaks Costa Rica kohvifarmeritele külastada ka Nicaragua ja Columbia omi. «Püüan üles leida parimad maitsed ning neid tallinlastele vahendada,» ütleb Raul.
Jaanuaris on käik kodumaale igati oodatud, sest ainus, millega Raul ehk Tallinnas harjunud pole, on siinne külm talv. Arvestades, et neil on aasta ringi mõnus ja soe, oli eriti esimene sügis Tallinnas päris keeruline.
Küsimusele, kas lisaks kohviärile jääb aega ka muuks, vastab Raul, et teine kirg on tal veel − kokkamine. «Mulle lihtsalt meeldib koos sõpradega süüa valmistada,» ütleb ta. Vabal ajal meeldib talle, nagu kodumaalgi, palju veeta aega mere ääres. Seega on lemmikuks veel Pirita ja Stroomi rand.
Lõpetuseks tõdeb Raul, et on vaatamata oma algsetele nullootustele uue kodulinnaga väga rahul. «Usun, et õnn on meeleseisund ning iga inimene saab ükskõik missuguses maailma nurgas õnnelik olla. Mina olen siin õnnelik ja rahul,» ütleb Raul. Tema näost on näha, et ta on siiras. Hüvastijätu asemel aga ütleb ta tico’dele kohaselt: «Pura vida!» (hisp k ’puhas elu!’)