Harri Kivilo: kuhu Tallinna edasi ehitada?

Harri Kivilo
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas ikka on vaja kõiki nõukogude ajal püstitatud ehitisi säilitada, küsib Harri Kivilo.
Kas ikka on vaja kõiki nõukogude ajal püstitatud ehitisi säilitada, küsib Harri Kivilo. Foto: Liis Treimann

«Kuhu Tallinna edasi ehitada?» on küsimus, millele vastamine ei saa kergete kilda kuuluda.


ÜRO toetatud elukeskkonna küsimustega tegelev komisjon soovitas aastal 1987 koostada linnaplaanid, mis põhinevad tänastel vajadustel ilma tulevaste põlvkondade vajaduste rahuldamist tõkestamata. Sellest põhimõttest lähtudes on oskuslike linnaplaanide koostamine võimalik vaid linnaplaneerijate, arhitektide, mitme eriala inseneride, ühiskonnateadlaste, poliitikute, arendusettevõtjate, kodanike ühenduste ja tuleviku prognoosijate koostööl. Loomulikult peaks linnaplaan olema koostatud enne hoonestamisele asumist.

Suhteliselt hiljuti on tõepoolest üksikuid väiksemaid asulaid või mõne suurlinna osa hoonestatud pärast linnaplaani koostamist. Enamus linnu on aga ehitatud osade kaupa ja enne kui osati või jõuti oskuslikke linnaplaane koostada. Tallinnagi planeerimine on, nii nagu teiste maade linnades, toimunud «vigade parandusena», sest kaugemas tulevikus tekkivate olukordade hindamise vajadust ei osatud oluliseks pidada. Eespool osundatud linnaplaneerimise põhimõttelise juhise sõnastamiselegi jõuti ju alles aastal 1987. Kas aga selle juhise veendunud rakendajad suudavad prognoosida kuidas saja aasta pärast soovitakse ja võidakse elada, töötada, vaba aega veeta, ühest kohast teise liikuda on küllaltki ebatõenäone.

Eespool öeldu pole mõeldud õigustamaks linnaplaneerimist vähetähtsaks pidamiseks – kaugeltki mitte. Pigem rõhutamaks vajadust planeerimisega mitte jalgu jääda linna isetoimuvale hoonestuse vajadustele. Ja sellekski et tajuda kuivõrd võimatu on hooneid ja rajatisi ning nende kooslust käsitleda üle aegade kestma jäävate kultuurimonumentidena. See et hoonete inimeste vajadusi arvestav eluiga on pikem kui näiteks autodel, ei saa olla piisav põhjus eitamaks inimeste õigust pidada näiteks kolmkümmend aastat vana maja planeeringut täiesti iganenuks – just nii samuti kui naeruväärseks me vanu autosid, tööriistu ja tarbeesemeid peame.

Teame sedagi et mõne kõrgelt hinnatud tootekujunduskunstniku poolt mõnikümmend aastat tagasi kavandatud autot ei peata niisama kõrge kultuuriväärtusega esemeks kui mõne tunnustatud arhitekti poolt kujundatud muinsuskaitse all olevat hoonet. Vanade autode ja teiste tarbeesemete edasikasutamist keegi nõudma ei hakka – vaatamata nende kõrgele tootekujunduskunstilisele tasemele. Kultuuriväärtusega hoones võib isegi puitosade värvi muutmine seadusevastane olla.

Maailmas on küllalt näiteid moodsatest linnaosadest, mis mõnikümmend aastat hiljem on lammutatud nende iganenud planeeringu tõttu. Iganenud hoonete uutega asendamist on ühed pidanud kultuurivaenulikuks ning teised lausa õigustatud arenguks.

Tasub mõelda sellelegi kuivõrd õigustatult võib kultuuriväärtuslikuks pidada vana puitmaja, mille sisemuses on kuivkemps, pesukauss ning vee ja solgi ämbrid asendatud moodsa vannitoaga, puupliit ja sahver programmeeritava praeahju ja keeduplaadi ning tava- ja sügavkülmikutega – eriti siis kui lisaks sisemistele muudatustele on olnud vaja uuega asenda osaliselt mädanenud välislaudis.

Tuginedes sellele et kõige parema tahtmise juures ei saa me pädevalt prognoosida olukordi milles tulevased põlvkonnad kord elavad, töötavad, ühest kohast teise liiguvad ning millist elukeskkonda ja põhimõtteid nad õigustatuks peavad, tuleks ka «Tallinna edasi ehitamisel» keskenduda siis vaid lähituleviku olukorrale vastava linnaplaani koostamisele. Senini on detail- ja teemaplaneeringutega katsutud peamiselt uute hoonete arhitektuurset kujundust suunata. Ent ometi tuleb linnaplaneerimisel arvestada väga paljude teiste väga olulise vajaduste ja olukordadega.

Kuna koostatav linnaplaneering peab arvestama ka praegu olemas oleva hoonestuse, haljastuse, tänavate, rajatiste, koolide, lasteaedade, haiglate, liikluskorralduse, omandiõiguste ja muu taolisega, siis tuleks küll kõigepealt linna piirides olev praegune olukord erialade kaupa kõigi linnaplaneerimise asjatundjate poolt üle vaadata ja hinnata. Siinjuures tuleks lähtuda sellest et tehniline areng on muutnud mitmeidki hooned aegunuks. Ja nii nagu maailma paljudes linnades tuleb ka Tallinna linnaplaneerijail kaardistada, kus ja millal on vaja uute hoonete ehitamiseks olemasolevat vaja lammutada. Võib arvata et kui selline linnaplaan oleks juba olnud mõned aastad tagasi olemas, poleks ilmselt linna servadesse uusasulaid rajatud.

Linnaplaneerimisel võiks poolt ja vastu argumenteerida ka selle üle, kui suures ulatuses on vaja eesti kultuuriväärtuseks pidada hooneid, mis on kavandatud ja ehitatud võõraste vallutajate riigi- ja linnavõimu aegadel ning nende juhiste kohaselt. Eriti siis, kui neid hooneid pole võimalik otstarbekalt kasutada. Ajalugu ei pea ilmtingimata säilitama elusuuruses eksponaatidena. Vallutajate poolt ehitatu, mis aastakümnete või -sadade vältel pole muinsusteks kujunenud, võib vabalt olla säilitatud muuseumis maketi või pildina.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles