Kaberneeme sadama ümbruses ja Kolga lahes käis teisipäeva hommikul kõva sagimine, sest mastaapse merepäästeõppusega pandi mitme ametkonna võimed tõsiselt proovile.
Kolga lahes päästeti merehädalisi
6. september 2011, 18:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õppuse korraldas Põhja prefektuur, kaasa tegid politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakond, kiirabi ning vabatahtlikud. Kaberneeme sadam on juba varahommikul sinises, rohelises või punases riietuses inimesi täis. Kõigepealt said asjaosalised endale selja peale takjaribaga kinnitatavad sildid. Vastavalt kas Politsei, Piirivalve või Kiirabi. Selle alla pandi teine silt: Korraldaja, Hindaja või veel midagi.
Politseikaater Merelõvi võtab pardale viis veeülikodades «päästetavat» ja kümme nukku ning suundub merele. Kaldast paari kilomeetri kaugusel visatakse kõigepealt vette ümber läinud paadi osa täitev päästeparv, seejärel hüppavad vette viis veeülikondades «ohvrit» ning nende järel ka teadvuseta merehädalisi markeerivad nukud, kes tuleb õppuse käigus merelt üles leida ja ära päästa.
Merelõvi kapteni Toomas Lindjärve sõnul on niimoodi vees hulpimine üsna väsitav. Muuhulgas lisab stressi ka teadmine, et merepõhi on 70 meetri sügavusel. See kõik on veepolitseil koolituste ajal omal nahal järele proovitud.
Kell kümme saab häirekeskus teate, et Kolga lahel on ülekoormuse tõttu ümber läinud paat 22 inimesega pardal. Esimene paat jõuab paadi külge klammerduvate merehädalisteni umbes 30 minuti pärast. Mõni minut hiljem on kohal juba viis veesõidukit ning kõik võetakse pardale.
Peatselt tiirutab õhus ka päästekopter, mis aitab vees hulpivaid «inimkehi» otsida. Nukud korjatakse kokku ja toimetatakse kaldale, kus neid püütakse elustada, kahjuks tulemusteta. «Surnukehad» kantakse ükshaaval minema ning ainult sellega tegelevate politseinike rõõmsameelsed näod reedavad, et tegemist on õppusega.
Merest päästetud meestega tegeleb samal ajal kiirabi ning kopteri ja paatidega tuuakse juurde «kannatanuid», kes on legendi kohaselt suutnud ise mõnele lähedalasuvale saarele ujuda. «Mina olen külmast sinine ja kõvade marrastustega,» teatab üks «ohver» paadist maha astudes. Ja just nii temaga käitutakse. Teine «päästetu» on teadvuseta ning politseinikud asuvad tema isikut kindlaks tegema. «Me olime ühes seltskonnas, ma tean ainult, et tema nimi on Riina,» ütleb jalavigastusega ohver kopteriga kohale toimetatud kaaslase kohta. viimasel hetkel selgub õnneks, et ohvril on dokumendid põues ning tema isik saab tuvastatud enne, kui ta kiirabiautoga minema sõidutatakse.
Vahepeal tekib meedikutel küsimus, kas ajakirjanike eemaletõrjumine peaks ka õppuse raamidesse mahtuma. Leitakse, et siiski mitte. Aga «ohvritega» tegeletakse väga tõsiselt. Nood ei tee ka päästjatele asja kergemaks. Kui ohvril on legendi järgi ikka jalaluu katki, siis vastavalt sellele temaga ka toimetatakse. Ka siis, kui ühtegi kaamerat läheduses pole. Ainult kütuse raiskamine jääb ära ning haigla asemel sõidutab kiirabiauto abivajajad lähima nurga taha. Muidu on kõik nagu päris.
Paar tundi hiljem on kõik läbi. Õppuse juht, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerimisteenistuse üleminspektor Marko Ild arvab, et päästjad jõudsid merehädalisteni täiesti rahuldava kiirusega. Põhjalikum kokkuvõte õppusest tehakse hiljem.