Endine Lääne maavanem Jaanus Sahk pani kaevanduse rajamise ettevalmistusse kõik oma säästud ja võttis laenugi, kuid maa-alalt leitud haruldane aasnelk ähvardab mehe plaanidele kriipsu peale tõmmata ning nüüd kaalub ta valelootusi andnud riigi vastu kohtusse pöördumist.
Kaheksa aastat tagasi edastas «Pealtnägija» esmakordselt uudiseid kaevandussõjast, vahendas ERR Uudised. Toona pandi kohalike ette kaljukindel plaan, et AS Talter rajab Loo aleviku ja Tallinn-Narva maantee vahele ligi poolesajale hektarile massiivse lubjakivi karjääri. Rahvas tõusis kollektiivselt tagajalgadele ja vihane kaevandussõda kestab tänaseni.
Koppa pole küll maasse löödud, ent aastate jooksul on riigi sirgjooneline hoiak jätnud Loo rahvale vaid illusiooni, et ka nende sõna midagi maksab. Pikettidest ja protestikirjadest hoolimata oli riigi otsus veel aasta tagasi kangekaelne ja konkreetne: Harjumaal on kibe puudus lubjakivi järele, kaevandus tuleb varem või hiljem.
Suurema draama sees on aga veel üks, vaid ühe perekonna kitsam tragöödia. Selles veab riigiga vägikaigast endine tippametnik Jaanus Sahk, kes arvas, et kui tavaline kodanik võib ametnikearmee bürokraatiamasinas uppuda, siis tema oma kogemuste ja tutvustega kohe kindlasti mitte. Läänemaa toonane maavanem eksis aga rängalt.
Aastal 2003 võttis Sahk äialt üle talle riigi tagastatud 12-hektarilise krundi Loo alevikus. Kõnealune Seapaju kinnistu asub täpselt kaevandussõja epitsentris ja on külgepidi koos sellesama ilusa niiduga, mille ülestuhnimise vastu Loo inimesed vihaselt võitlevad.
«Mul oli kohe esimene arusaam nagu külarahvalgi, et Lasnamägi on ju siinsamas, suur tee ja Loo asula ligidal. Et kuidas siia tulla paugutama ja tolmutama, niikuinii on inimesed selle vastu ja läheb suureks sõjaks,» rääkis endine maavanem.
Läbirääkimised käisid IKEA kaubamaja rajamiseks
Veendunud kaevanduse vastasena oli omanikul oma isikliku maaga hoopis ökoloogilisem äriplaan: püstitada krundile maailma üks populaarseim ja Eestisse ammuoodatud kodukaubamaja.
«Meil olid läbirääkimised, et siia teha IKEA kaubamaja, mis oleks vallale pakkunud päris palju töökohti. Isegi IKEA inimesed käisid seda maad vaatamas ja hindasid asukohta heaks,» kinnitas Sahk.
Teine alternatiiv oli tema sõnul elamumaa, milleks võimalused olid suurepärased. Ilusaid plaane segas üksnes fakt, et juba 1994. aastal ehk enne maa tagastamist oli valitsus arvanud ka Sahkade eramaa skandaalse Väo lubjakivimaardla koosseisu.
Arvates, et inimeste tulise protesti tõttu kaevandust niikuinii ei tule, läks Sahk sõjaga kaasa ja palus 2007. aastal keskkonnaministeeriumilt, et nad lõikaksid tema kinnistu riikliku tähtsusega maardla piiridest välja. Seal tehti talle aga selgeks, et ainus võimalus maa kasutamiseks on paekivi kaevandada ja mingit elurajooni ehitada ei tohi.
Toonase keskkonnaministri Jaanus Tamkivi kaks vastust 2007. aastast on kategoorilised – riigis on looduslike ehitusmaterjalide kriis, Väo on riigile väga tähtis maardla, Saha erakrunti selle piiridest välja ei võeta ja välistatud on ka maadevahetus.
Keskkonnaministeeriumi nõunik Rein Raudsep märkis, et olukorra teeb väga keeruliseks see, et riigi omandis on maavara, antud juhul lubjakivi, mis on maa all.
«Ja nüüd need kaks omanikku nii-öelda tantsivad tšaardašši, aga mõlemad omanikud tahavad olla omanikud. Kui me lubame seal asumit ehitada või alevikku või satelliitlinna, siis see maavaravaru on kadunud: riik on saanud kahju sellega. Aga samal ajal lubame praegu teha ajutisi ehitisi, kiigeplatse ja jooksuradasid ja see ei ole üldse probleem,» sõnas nõunik.
Omanik mõtles välja tavatu kaevandusprojekti
Ettevõtliku mehena ei lasknud Sahk meeleheitest käsi rippu. Vahepeal riigi teenistusest prügiärisse sukeldunud mees otsustas kivi ise oma maa seest riigi jaoks välja kaevata.
«Kui ma ise ei hakka siia tehnoloogiat ajama ja selle asjaga ei tegele, siis ei juhtu siin järgmise 20 aasta jooksul mitte midagi, eks ole? Äi võitles kümme aastat selleks, et maa tagasi saada, ja siis meie vaatame 20 aastat pealt, kuidas siin mitte midagi ei toimu. Käib üks heietamine ja edasi-tagasi veeretamine,» oli ta rahulolematu.
Sahk töötas läbi kõik seadused, kohtus inseneride ja ärimeestega, väisas mitmeid kaevandusi kodu- ja välismaal ning tuli lõpuks lagedale Eestis seninägematu projektiga. Nimelt leidis ta, et tolmutamist saab vältida sellega, kui kogu kaevandus panna PVC halli. Esialgu tundus mõte talle endalegi imelik, aga siis käis tegus mees Soomes PVC halli tootjate juures, kus talle öeldi, et asi on täiesti võimalik ära teha.
Soojusenergeetikust Sahk käis plaani keskkonnaministeeriumile välja poolteist aastat pärast nurka ajamist ehk 2008. aastal. Ja riigile see idee meeldis.
«Idee, mis tal on, tehniline idee, on tervitatav,» kinnitas nõunik Raudsep. «Nimelt on asi selles, et kui kaevandada ja purustada seda kivimit kilehallis, siis polüvinüül, kile summutab müra, võtab kinni tolmu. /.../ See on Eestis esimene kord, kus sellist tehnoloogiat üldse tutvustati ja selle peale mõeldi,» nentis Raudsep, kelle sõnul on tegemist kihvti projektiga.
2009. aasta suveks oli Sahk oma projektiga jõudnud juba nii kaugele, et ta leidis äripartnerid, kes uskusid riigi jäika hoiakusse ja uudsesse tehnoloogiasse, ning taotlus kaevandusloa saamiseks anti keskkonnaministeeriumisse sisse.
Haruldane leid tõmbas tegevusele pidurit
«Loa taotlus võeti vastu. Siis koostasime keskkonnamõju hindamise programmi. Programm arutati rahvakoosolekul avalikult läbi, ministeerium kiitis selle heaks Sellest loomulikult ka rääkisime, et kui siit leitakse mingi taim või asi, niikuinii pannakse asi kinni? Ministeerium ütles, et kui see taim oleks siit leitud, mille pärast teda kinni ei pane, siis ta oleks juba ammu kinni pandud,» kirjeldas Sahk toonast olukorda.
Paberimajandus ja muu taotlusega seotud bürokraatia laabus ministeeriumiga koostöös nii libedalt, et 2010. aasta sügisel oli Sahk veendunud - jõuludeks on kaevandusluba käes. Ootamatult tõmmati kogu protsessile aga pidur peale.
Äkkpidurduse põhjuseks oli aasnelk, mille ootamatu vohamise Väo lubjakivimaardla peal avastas bioloog, kes seal 2009. aastal keskkonnamõju hinnangut tegi. See uudis kukkus lotovõiduna sülle Loo rahvale ja Jõelähtme vallavõimule, kes andis 2010. aasta suvel ministeeriumisse taotluse võtta kogu piirkond looduskaitse alla. Ministeerium algatas ekspertiisi ja kõik kaevandusplaanid lülitati hetkega ooterežiimile.
Keskkonnaameti kaitse planeerimise peaspetsialisti Roland Müüri sõnul on aasnelk väga huvitav taim, mis on arvatud teise kaitsekategooriasse, seega on ta suhteliselt haruldane ja hävimisohus.
«Me seda järeldust veel enda jaoks ei ole teinud, et kindlasti selle sektori peame säilitama, aga praegused pealiskaudsed hinnangud ütlevad, et tegu on väga olulise alaga: ta on Põhja-Eesti kasvuala tuumikala. Praeguste teadmiste põhjal on Tallinnast ida poole jäänud kooslused suures osas hävinud ja hävimise põhjuseks on reeglina kinnikasvamine, ehitustegevus, kaevandamine ja muu säärane,» nentis Müür.
Täpsuse huvides olgu öeldud, et Saha kinnistust on haruldaste punaõitega kaetud vaid 3-4 protsenti ehk tegelik leviala asub tema naaberkrundil. Ta ei mõista, miks siis ehitatakse tema maade kõrval teed, kus lükatakse 50 meetrit nende samade taimede levikualast puhtaks.
Keskkonnaministeeriumi nõunik märkis, et kogu Euroopa Liidus on hoiak seada prioriteediks looduskaitse, mitte majandus, ehkki ka viimane on tähtis.
«Asi on ju väga loogiline, et kui me kahjustame seda looduskooslust või taimekooslust, ei saa me seda eales enam tagasi, aga samal ajal see maavara: on meil maavarade nimistus, maardlaid terve hulk, mitukümmend. Me võime endale lubada seda, et me läheme teise koha peale,» nentis Raudsep.
Kümme aastat tagasi ei teatud aga tema sõnul aasnelgist midagi ja ka looduskaitse seisukoht oli toona veel teistsugune. Riik ei käitu tema kinnitusel sugugi rehepapina, vaid normaalselt.
Sahk: ministri allkirjad andsid alust uskuda
Traagiliseks teeb loo see, et Sahk ei kulutanud mitte ainult aega ja energiat, vaid pani mängu sisuliselt kõik isiklikud säästud ja laenas pangast juurdegi. Seetõttu on pere täna pankroti äärel, mis paneb löögi alla ka perepoeg Tõnise olümpiaambitsioonid. Eesti kõigiaegade kolmanda tulemuse, 7,99 hüpanud noormehe pea ainus ja suurim sponsor oli seni just perekond.
«See on, see on nii mitmes mõttes minu jaoks nii valus, et ma ausalt öeldes ei tahagi seda väga kirjeldada. /.../ Ausalt öeldes väga suurt valu teeb ka see, et ma ei saagi oma poja sportimist edasi finantseerida, sest siin on tehtud metsik töö kümne aasta jooksul, see jääb kõik seisma,» lausus Sahk.
Raudsepa sõnul on aga iga taotlus risk, mille puhul ei saa kunagi kindel olla, et see rahuldatakse. «Peab kindlasti silmas pidama, et ei saa müüa selle lehma piima, kes on alles ostmata,» nentis ta.
Sahk tõi aga välja, et kui kõrgest riigiasutusest ja kõrge ministri allkirjaga tuleb kaks kirja, kus öeldakse, et ei ole mingit muud võimalust, et maavara on aktiivne ja ainus võimalus maakasutuseks ongi välja kaevandada, siis ta ei saa aru, mida ta siis veel usub. /.../ «Jah, võib-olla ma olin rumal, et ma seda uskusin, aga tõepoolest ma seda uskusin,» tõdes endine maavanem.
Raudsepa sõnul on Sahast kahju, kuid pisaraid valada pole mõtet, sest pole teada, kuidas maastikukaitseala moodustamisega jääb, kuna praegu on käsil alles esimene staadium, ekspertiis, kas looduskaitseala moodustamine on üldse põhjendatud või mitte, mis valmib novembriks.
Seega on möödas kaheksa aastat ja midagi ei ole endiselt selge. Tuhanded Loo inimesed ja Jaanus Sahk peavad palveid endiselt edasi lugema. Vahepeal ringiga riigitööle naasnud Sahk on ootamisest väsinud ning kaalub sellesama riigi kohtusse kaebamist.
«Kui riik tahab oma otsust muuta, võib ta ju seda teha, aga siis ta peaks ka võtma vastutuse oma eelmiste otsuste eest. Mina riigiametnikuna endale ei kujutanu küll ette, et ma inimestega niimoodi käitun,» märkis Sahk.