Rohkem kui 80 protsenti tallinlasi elab aastatel 1960–1990 ehitatud kortermajades, mille eluiga hakkab paarikümne aasta pärast otsa saama. Varsti tuleks kasutuskõlbmatuks muutuvate kortermajade asemele hakata massiliselt uusi ehitama.
Arhitektid: Tallinn vajab ohtralt uusi korterelamuid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MTÜ Eesti Arhitektuurikeskus juhataja Ülar Mark on mures, et kui kohe praegu ei algatata mõttetalguid, kuidas panna käima massiline elamuehitus nii Tallinnas kui Eesti teistes linnades, siis mingil hetkel võime seista keerulise eluasemeprobleemi ees.
Narvas ja Tartus koos korteriühistutega korraldatud linnafoorumite käigus tekkis mitu küsimust. «Näiteks kas korteriühistutel on ikka mõistlik võtta Kredexi kaudu laenu, mis tasub end ära paarikümne aasta pärast,» märkis Mark. «Ma ei kritiseeri üldse seda, et on vaja aidata korteriühistuid, kuid samas tuleb mõelda riiklikult, mis saab 20 aasta pärast.»
1960. aastatest kuni 1990. aastani masselamuehituse käigus ehitatud kortermajades elab Eestis umbes 80 protsenti inimestest, Tallinnas on osakaal veelgi suurem. Osa paneelmajade eluiga hakkab aga juba 10–15 aasta pärast otsa saama. Praegu laenudega tehtavad renoveerimised lükkavad seda aega ja probleeme küll veidi edasi, kuid ei taga uut ja kvaliteetset elamispinda.
Kust võtta raha?
«Võib juhtuda, et paarikümne aasta pärast ärkame järsku ja märkame, et meil on suur hulk täielikult vananenud paneelmaju,» selgitas Mark. «Kui tahame pehmet üleminekut elamufondi uuendamisele, siis peab see toimuma jooksvalt.»
Praegu puudub idee, kuidas sellisest olukorrast kõige paremini välja tulla. Marki sõnul on Eesti üks väheseid riike, kus kortermajade korterid kuuluvad peaaegu täielikult elanike omandusse ning üüriturg on ülimalt väike ja välja kujunemata. Kui terve korrusmaja kuuluks ühele omanikule, siis saaks ta üüritulu eest ehitada uusi maju ja need uuesti välja üürida ning nii kasvaks uute elamute arv sujuvalt.
Mark selgitas, et 30–50 aasta vanuse korterelamu täielik renoveerimine tähendab sisuliselt uue maja ehitamist, aga sama kvaliteeti kindlasti ei saavutata. Paljud vanemad paneelmajad on nii viletsasti ehitatud, et need tuleks lihtsalt lammutada, sest renoveerimine läheks liiga kalliks.
Massiliseks elamuehituseks on Tallinna kesklinnas ja selle lähiümbruses kohti küll, sest arhitektide hinnangul on linn praegu väga hõre. Mida rohkem on kortermaju kesklinna lähiümbruses, seda tähtsamaks muutub ka ühissõidukite ja jalgrataste kasutamine ning jala käimine. Marki sõnul tuleks ehitada korraga palju, sest siis saab ruutmeetri hinna alla viia.
«Väga oluline on see, et kuskilt peab tulema massehituse impulss,» mainis Mark. «See on keeruline kombinatsioon inimeste soovidest, turunõudlusest, arendajate võimalustest, linna planeeringutest ja riigi toest. Üksinda ei saa keegi hakkama.»
Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd mainis, et ühekorraga Tallinna elamufond ammenduma ei hakka, sest enamik paneelmaju on ehitatud 30 aasta jooksul.
Aega veel 15 aastat
«Kui aga otseselt hruštšovkadest rääkida, siis nende kvaliteet on tänapäeva mõttes suhteliselt nõrk,» tõdes Mänd. «Konstruktsiooniga neil probleeme pole, aga soojapidavus ja sisemine taristu on neil nigel.»
1990. aastate keskel Tallinna Tehnikaülikooli tehtud uuring andis Mustamäe paneelmajadele veel umbes 30 aastat eluiga. See tähendab, et 2020. aastate keskpaigaks on see aeg ammendunud. Seega ootab ees otsustamine, mida edasi teha. Kindlasti peaks Tallinn valmis olema selleks, et paneelelamute piirkonnad hakkavad järjest rivist välja langema.
«Tuleb mõelda kõikidele stsenaariumidele ning täna-homme on õige aeg vastavateks mõttetalguteks, suuremate investeeringutega on aga veel 10–15 aastat aega,» kinnitas Mänd.