Viini jääkaru leidis endale kodu Tallinnas

Madis Filippov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uues kodus sisseseadmist takistasid erutavad naabrid – isakaru Nordi puur on emaste karude Vaida ja Frida eluasemete vahel .
Uues kodus sisseseadmist takistasid erutavad naabrid – isakaru Nordi puur on emaste karude Vaida ja Frida eluasemete vahel . Foto: Peeter Langovits

Emaste jääkarude rõõmuks saabus eile Tallinna loomaaeda kauaoodatud isane jääkaru Nord. Üle ööpäeva kestnud sõit Moskvast Tallinna venis sekelduste tõttu piiril, kuid loom elas reisi rahulikult üle, kirjutab Madis Filippov.


On reede, kell on kaks ning Nord ei ole enam kaugel. 400-kilose isakaru teekond Moskvast Tallinna poole algas juba neljapäeval kella üheteistkümnest ning peagi jõuab loom oma uude koju.



Kaks aastat tagasi hukkunud 19-aastase jääkaru Franzi lesk Vaida ja nende järglane Frida rõõmustavad külastajaid. Justkui aimates, et täna saavad nad oma kahe puuri vahele mehise kaaslase, lobistavad karud pidevalt basseinis ja loobivad mänguasju. Kuid kelle kaaslaseks Nord tuuakse?



Karu ei mahu koju


«Eks eesti vanasõna ju ütleb, et kellele ema, kellele tütar – ja õige mees võtab mõlemad,» naljatleb loomaaia direktor Mati Kaal. «Loodame, et tekib armastus.» Kõik oleneb sellest, kuidas loom kohaneb ja teistega läbi hakkab saama. Veel ei teata sedagi, millal Nord kaaslastega kokku lastakse.



Kuna Nord sündis 2001. aastal Viinis ning on pikalt elanud Venemaal, olevat ta harjunud saksa ja vene keelega. Nii et temaga suhtlemiseks tuleb kasutada võõrkeelseid sõnu.



Kell on pool kolm. Karu peatsest saabumisest annab märku loomaaia tõstuk, mis sõidab puuride manu, et proovida, kuidas oleks otstarbekam loom lahti lasta. Telekaamerate ja fotograafide kõrvale lisandub uudistavaid inimesi. Peale Frida järjekordse vallatu etteaste ei juhtu aga midagi.



Kaal räägib, et Nordi eest ei pidanud sentigi välja käima. «Loomaaiad omavahel ei müü,» seletab ta. Sobilikud loomad kingitakse üksteisele, maksta tuleb üksnes transpordikulu, praegusel juhul kaubiku bensiinikulu ning meeste palk.



Kell saab kolmveerand kolm ning uudishimulike tähelepanu koondub rohelisele kaubikule. Puuride kõrval tagurdav masin paelub ka loomade meeli. Silmanähtavalt ärevil Vaida ajab end seina najale püsti ning piilub trellide vahelt.



«Ta tunneb lõhna, ja eks loomadki on uudishimulikud,» lausub loomaaia abidirektor Vladimir Fainštein, kes karul Venemaal järel käis.



Kaubiku uks avaneb. Võimas isakaru põrnitseb sähvivaid fotoaparaate. Kõigutab masinat, närib trelle. Moskvas tehtud narkoosisüstist on ta ammu toibunud. Kõik on uus ja ehk koguni hirmutav.



«Ta on rahulik ja sõbralik loom,» rahustab Fainštein. «Meil temaga koos sõites eriti hirmus ei olnud.» Nord ei rahmeldanud, ei möiranud. Käitus igati viksilt ja viisakalt.



Karu puuri saamisega on aga tükk tegemist ning selles ei ole peategelane ise teps mitte süüdi. Idee järgi peaks tõstuk võtma kasti, kus Nord on sees, ning selle kitsast puuridevahelisest käigust puuri ukse ette viima. Tõstukijuht proovib üht- ja teistpidi – kast ei mahu vahekäiku. Tuleb saag appi võtta. Ikka ei mahu. Väikestest ümmargustest aukudest piiluvad kellegi särasilmad, kust peegeldub hämming: mis toimub?



Pärast kolmveerandtunnist proovimist kroonib katsetusi edu.  Loom on uues kodus, kuid ei ilmuta vähimatki soovi astuda värske õhu kätte end eksponeerima. Võib-olla on ta reisist ja tähelepanust väsinud?



Ajas naabrid elevile


Sõit võis tõesti tüütu olla. Fainš­teini sõnul võttis suure osa ajast seismine Vene-Läti piiril, kus dokumentide kordaajamiseks kulus ligi viis tundi. «Kõik tahtsid teda seal vaadata,» lisab Fainštein ning muheleb: «Eks nad kadestasid, et Eestisse tuuakse nii ilus karu.»



Uut karu tahavad näha ka kohaletulnud, vaid kärsitumad annavad alla. «Vaatame ringi ja tuleme hiljem tagasi,» ütleb isa kukil istuvale pisipõnnile ning keerab tühjalt seisvale puurile selja. Kisub jahedaks.



«Emme, vaata!» hüüab paari-kolmeaastane tüdruk emale ning sikutab teda varrukast. Väikesest august piilub kõhklev silmapaar. Karu pistab nina päikese kätte ning astub rambivalgusesse. End pealtvaatajatest segamata uurib ja nuusutab karu uue kodu iga seina ja nurka.



Hetk hiljem on ta end seina najale püsti sirutanud ning piilub läbi trellide kõrvalpuuri. Vaida rahmeldab ringi. Ka Frida on elevil. Nii hüppab Nord ühe seina juurest teise juurde, et mõlema naabriga tuttavaks saada. Võib-olla enamatki.



«Tundub, et ta on oma valiku teinud,» lausub karu uudistav mees, viidates Nordi järjekordsetele pilkudele Vaida suunas. Need on vaid oletused, aga üks on kindel – Nord on tulnud, et jääda. Tallinnast teda edasi ei kingita.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles