Kuidas me eurosaadikuga ratastel lennujaamast Toompeale sõitsime

Täna saabus Tallinnasse sakslasest europarlamendi saadik ja jalgrattaaktivist Michael Cramer, kes pärast lennujaamas lennukilt mahaastumist haaras pihku rattasarved ja sõitis koos talle vastu tulnud roheliste ja ajakirjanikega jalgrattal Toompeale.

Varemgi Eestis käinud ja palju mööda Ida-Euroopat reisinud Crameri sõnul oli see tema praktikas esmakordne juhus, kui tal õnnestus lennujaamast parlamenti jalgrattaga sõita. Tavaliselt püütakse tema kaliibriga mehi ikka võimalikult kallitesse autodesse toppida.

Seekord asume lennujaamast teele ratastel. Kokku oli meid umbes 12, sealhulgas kaks last, kellest üks ema selja taga turvatoolis. Teiste seas ka Cramerit vastu võtma tulnud riigikogulane Marek Strandberg ja Roheliste Tartu piirkonna juht Peep Mardiste.

Toompeale jõudmiseks kulub meil umbes 50 minutit, mille jooksul me rikume enam-vähem kõiki liikluseeskirja punkte, mida ma tean. Siiski, punasest tulest peab seltskond lugu. Aga vöötrajal ei tule keegi rattalt maha.

Algus on lihtne. Lennujaamast viib kuni Ülemiste viaduktini mõnus lai ja sile rattatee. Esimene tõke ongi tee-ehitajate poolt viadukti ette ehitatud siksakiline takistusriba. Aga see on pigem naljakas, kui tüütu. Seda enam, et mingit ohtu seal pole.

Seejärel möödume Sikupilli keskusest ja sõidame mööda Tartu maanteed mäest alla. Sealt algab Tartu maantee remonditud osa, mida linnavalitsus omal ajal autofirmade paraadiga avas ja kus Prussakovi nimeline rattaühing protestimas käis. Rattaga sõitmiseks pole see tänav küll mõeldud, rääkigu linnaisad mida tahes. Aga sellest hoolimata liigume hanereas mööda kitsast kõnniteed ja ehmatama jalakäijaid. Enamusele teeb rohelistes särkides ratturite seltskond nalja.

Kulgemegi mööda kõnniteed kuni Rävala puiesteeni, ümber Teaduste Akadeemia nurga ning läbi bussipeatuses seisva rahvamassi Estonia teatri poole. Seal ootab meid sihtasutuse Tallinn2011 juht Mikko Fritze. Fritze on see mees kes ütles: «Tallinn on ilus väike linn, kus pole mägesid. Mina ei saa aru, miks inimesed siin nii vähe jalgrattaga sõidavad.»

Estonia juurest liigub seltskond jälle mööda kõnniteed kuni Vabaduse väljakule, sealt mööda Pärnu maanteed Tõnismäele ning edasi otse Toompeale. Kõik jõuavad elusalt ja tervelt kohale. Kogu teekonnal oli paar väikest kokkupõrget jalakäijatega, aga arvestades tosinat kõnniteel sõitnud jalgratturit on see väga hea tulemus.

Nüüd tuleb mulle meelde, kuidas Strandberg ja Mardiste juba lennujaamas rääkisid, et jalakäijatele ja jalgratturitele peaksid eraldi teed olema. Neil oli tuline õigus.