Postimees käis uurimas, millises seisus jäi politseinikest maha kolmapäeval Tallinnas suletud kurikuulus politseiosakond Koplis Erika tänaval – viimane omataoliste seas.
Tallinna viimane «vana kooli» politseimaja pandi kinni
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
28. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogenud naisuurija vajus mõni aasta tagasi Erika tänava kontorihoone koridoris lihtsalt läbi põranda. Ja kohe nii õnnetult, et murdis luud.
«See oli tavaline töötrauma – naise kingakonts jäi lihtsalt põrandasse kinni ja nii ta läbi vajuski, mitte küll päris esimesele korrusele välja, kuid piisavalt, et see auk siin põhjalikult kinni lappida,» meenutas endine osakonnajuht, ülemkomissar Einar Lillo.
Võib-olla ongi see kõige ilmekam lugu iseloomustamaks Erika tänaval asunud endise Põhja politseiosakonna seisukorda. Kuigi vana ja pehkinud, tekitab see endine nõukogudeaegne passilaud ja kainestusmaja paljudes nostalgilisi mälestusi.
Iseasi, kui nostalgilise mälestusena saab võtta näiteks 2005. aastal tekkinud avariiolukorda, kui politseimaja ummistunud kanalisatsioonitorude tõttu kõik töötajad poolteist nädalat õuele veetud välikäimlates asjal käima pidid.
«Oli ka juhus, kus üsna heal järjel olev inimene tuli meile kuriteoavaldust sisse andma, kuid ütles siinseid töötingimusi nähes, et mitte tema pole kannatanu, vaid siin töötavad inimesed on kannatanud,» rääkis ülemkomissar Lillo. «Ja inimene loobuski selle pärast avaldust tegemast ning läks lihtsalt minema.»
Töötingimused Erika tänaval olid Nõukogude oludega harjunud inimeste jaoks küll talutavad, kuid kindlasti mitte normaalsed. Või kuidas kirjeldada hoone teisel korrusel töötanud uurijate reaktsioone, kui Koplis öösiti kõvasti vihma sadas? Hommikul tööle tulles oli garanteeritud, et kabinetiust avades peab läbilaskva katuse tõttu hakkama esmalt vihmaveest uppuvat põrandat kuivatama.
Kurikuulsamaid on Erika tänava suletud politseimajas kindlasti siiani kirbe uriinihaisuga kainestusmaja.
Seesama, kust mõne aasta eest purjutamiselt tabatud ja kainenema viidud teletäht Peeter Võsa hommikul vabadusse lasti ja mees häbelikult teda oodanud telekaamera ees silmi peitis.
Sellesama arestimajaga on seotud üks Tallinna politsei legendaarsemaid lugusid. Lugu keskmisest paksemast soomlasest, kes Erika tänavale kambrisse kainenema toimetati ja kelle lihased une pealt kambri kitsal koikul nii uskumatult lõdvaks muutusid, et mees end hommikul koiku ja seina vahele kinnikiilutuna leidis.
«Et teda inimjõul enam kätte ei saanud, pidi mehe väljalõikamiseks päästeameti appi kutsuma,» ütles Lillo. Seda, et samal ajal juhtusid osakonda külastama kolleegid Soomest, Lillo täpselt ei mäleta.
Küll aga liigub politseinike seas lõbus lugu, kuidas metalli lõikamisel tekkinud tulesädemetest ja hommikusest pohmelusest paanikas paks soomlane üle osakonna ahastavalt «apua, apua» ehk «appi, appi» karjuma hakkas ja nii maja uudistanud Soome politseinike õigustatud tähelepanu pälvis.
Eilsest Kolde puiesteele uude hoonesse kolinud politseinikest maha jäänud maja annab Riigi Kinnisvara AS üle Informaatika ja Arvutustehnika Koolile. Seda, kas innovaatilisi teadmisi hakatakse õpilastele jagama samas seisus hoones või tehakse seal enne põhjalik remont, näitab aeg.