Tallinna munitsipaalpolitsei tuletab autojuhtidele meelde, et sõiduki parkimisel tuleb jälgida liikluseeskirja nõudeid ning märgib, et teadmatus ei vabasta eeskirja nõuete rikkujat vastutusest.
Munitsipaalpolitsei: teadmatus ei õigusta liikluseeskirja eiramist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selliseid juhtumeid, kus inimene põhjendab oma õigusvastast tegevust teadmatusega, on esinenud väga palju ja kindlasti esineb ka edaspidi erinevate rikkumiste puhul. Paljud sõidukijuhid eksivad liikluseeskirja vastu, parkides oma sõiduki osaliselt või täielikult kõnniteele sellises kohas, kus see pole lubatud. Vahele jäädes aga püütakse ennast välja vabandada teadmatusega.
«Sisuliselt ei ole vahet, kas isik rikkus seaduse norme teadmatusest või mitte, sest seaduste mittetundmine ei vabasta kedagi vastutusest. Karistuste määramisel lähtub kohtuväline menetleja seadusest tulenevatest karistamise alustest. Teadmatus ei ole karistusseadustiku mõistes kergendav asjaolu ning sellisel juhul ei saa menetlusalune isik loota kergemale karistusele,» kommenteeris munitsipaalpolitsei juhataja Kaimo Järvik.
Munitsipaalpolitsei soovitab kõikidel autojuhtidel tuletada meelde liikluseeskirjas kehtestatud peatumise ja parkimise nõudeid. Praktika on näidanud, et paljud autojuhid ei pööra piisavat tähelepanu liikluseeskirjas sätestatud nõuetele.
Liiklusseaduse § 7437 lg 1 järgi võib sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes karistada sellise teo toimepanijat rahatrahviga kuni kümme trahviühikut s.o kuni 600 krooni suuruses summas. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib sama teo toimepanemise eest, kui see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust karistada isikut rahatrahviga kuni 50 trahviühikut s.o kuni 3000 krooni suuruses summas.
Kuidas üks seaduskuulekas juht peab oma sõidukit peatama ja parkima on sõnaselgelt kirjas liikluseeskirja 13. peatükis.
Munitsipaalpolitsei juhataja Kaimo Järviku sõnul võib kahetsusega tõdeda, et paljud juhid pargivad oma sõidukeid valesti ning sealjuures on kahetsusväärne see, et seda peetakse sageli tavapäraseks käitumisviisiks.
«Ei ole harvad juhtumid, kus pargitakse keelavate liikluskorraldusvahendite mõjualasse. Sageli võib näha sõidukeid puuetega inimestele ettenähtud parkimiskohtadel ning kontrollimisel selgub, et sõiduki juhil ei ole selliseks parkimiseks mingisugust alust. Need konkreetsed puuetega inimestele märgistatud kohad on mõeldud siiski erivajadustega inimestele ning lubamatu on neid kohti tervetel ja elujõus autojuhtidel hõivata. Esiteks näitab see hoolimatust puuetega inimeste suhtes ning teiseks peaks iga autojuht, kes hakkab sellisele kohale parkima mõtlema sellele, et selliselt märgistatud koht on siiski mõeldud inimesele, kes seda tõeliselt vajab,» lausus Järvik.
Väga palju esineb selliseid rikkumisi, kus sõidukid on pargitud kõnniteele. Kõnnitee on nii liiklusseaduse, kui ka liikluseeskirja mõistes jalakäija liiklemiseks ettenähtud teeosa või sama otstarbega omaette tee. Liikluseeskirja § 143 p 3 kohaselt võib asulas kõnniteele parkida osaliselt või täielikult teatud kategooria sõidukeid vaid siis, kui seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 meetrise käiguriba. Seega peab olema kõnniteel, kus tohib parkida, vastav kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldusvahend ning lisaks sellele peab jalakäijale vabaks jääma vähemalt 1,5 meetrine käiguriba. Kui vastavat parkimist lubavat liikluskorraldusvahendit ei ole paigaldatud, siis kõnniteel parkida ei tohi.
Siinjuures peab selgitama, et liikluseeskirjas sätestatud nõuete puhul on kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, sest kui tänavatel toimuvat tähelepanelikult jälgida, siis on näha, et sageli ohustavad kõnniteele valesti pargitud sõidukid inimeste elu ja tervist, sest esiteks on jalakäijal sageli raske mööduda kõnniteel pargitud sõidukist ning ta peab selleks minema sõiduteele. Teiseks piiravad kõnniteel parkivad sõidukid nähtavust, mis on sageli liiklusõnnetuse põhjuseks. Siinjuures võib näiteks tuua lapsed, kes otsustavad kõnniteel parkiva sõiduki varjust üle tee minna. Kõnniteel parkiva auto varjust ei pruugi laps näha sõiduteel lähenevat autot ja samas võib ka teel liiklevale sõiduki juhile jääda märkamatuks kõnniteel parkiva sõiduki varjust teele astuv laps.
Liikluseeskirja §-s 151 on loetletud kõik võimalikud kohad, kus ei tohi peatuda ja kui autojuhid otsustavad sellistes kohtades sõidukeid parkida, siis järgneb sellisele teole ka vastav karistus, sest need on kohad, kus ei tohi ka parkida, sest juba sõiduki peatumine sellistes kohtades on teistele liiklejatele ohtlik. Peatumine ja seetõttu ka parkimine on keelatud näiteks sellistes kohtades: kus liikluskorraldusvahend seda ei luba; raudteeülesõidukohal, trammiteel või sellele lähemal kui 1 m; silla, estakaadi või viadukti peal ning all, välja arvatud seal parkimiseks lubatud kohad; samuti kohas, kus seisev sõiduk teeb võimatuks teiste sõidukite liikumise või takistab jalakäijaid ja paljudes teistes kohtades, mis on ammendavalt loetletud liikluseeskirja §-s 151.
Karistuse määramisel lähtub kohtuväline menetleja seaduses sätestatud karistamise alustest. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks esiteks isiku süü. Teiseks arvestatakse karistuse määramisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavad asjaolud on kirjas karistusseadustiku §-s 57 ja raskendavad asjaolud on ära toodud sama seadustiku §-s 58. Kergendavaks asjaoluks ei saa lugeda seda, et rikkumise toime pannud isik ei ole kursis vastava seadusandlusega. Õigusaktide mitte tundmine ei vabasta kedagi vastutusest.
Kui autojuht, kes on sooritanud vastava eksami selleks, et juhiluba saada, ütleb menetluse käigus, et ta ei tunne liikluseeskirjas sätestatud nõudeid, siis on tegemist vähemalt hooletusega ning õigusvastane tegu on toime pandud ettevaatamatusest ning süüteokoosseisu subjektiivne külg on sellega kindlaks tehtud. Selgituseks niipalju, et autojuhi puhul on tegemist süüvõimelise isikuga, kes peab tundma ja täitma liikluseeskirjas sätestatud nõudeid. Karistuse määramisel tuleb kolmandaks arvestada ka seda, milline karistus võib mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
Kui menetlusalune isik ei saa või ei taha menetluse käigus aru saada, et ta on toime pannud konkreetse rikkumise ning leiab enda õigusvastase tegevuse kaitseks erinevaid põhjendusi, miks tema käitumine on õiguspärane, siis ei ole kohtuvälisel menetlejal mingisugust alust piirduda hoiatusmenetlusega, sest menetlusaluse isiku käitumisest võib eeldada, et ta ei hoidu edaspidi süütegude toimepanemisest.
Hoiatusmenetlust ei saa kohaldada isikule, kes ei tunnista ennast süüdi, sest selle menetlusliigi kohaldamisel ei tagata süüdlasele kaitseõigust, kuna hoiatusmenetlust edasi kaevata ei saa. Seega peab kohtuväline menetleja erapooletult ja objektiivselt hindama rikkuja isikut ning ta peab aru saama, kas süüdlane on oma teo keelatusest täielikult aru saanud ning kas ta siiski hiljem ei soovi tema kohta tehtud otsust vaidlustada kohtus.
Karistuse määramisel tuleb arvestada kindlasti ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Nagu eelpool juba öeldud, siis ohustavad valesti pargitud sõidukid inimeste elu ja tervist ning seetõttu ei saa õiguskorra kaitsmise huvides selliste rikkumiste puhul kohaldada hoiatusmenetlusi, sest rikkumiste paljusus näitab seda, et inimesed on õigusvastast tegevust hakanud pidama tavapäraseks käitumisviisiks, mis on aga ohtlik ja lubamatu.