Madis Filippov: väike suur asi

Tallinnas on lihtne võtta ühistransporti iseenesestmõistetavana. Trammi ja trammi vahe on mõned minutid. Ja, mis seal salata - see peakski iseenesestmõistetav olema. Mujal aga pole.

Töötud peavad end töötukassas kord kuus näitama, et ei lõppeks hüvitiste maksmine. Osakonnad asuvad suuremates keskustes. Kui linlasel on lihtne, siis töötu maainimese seisukord on keerulisem.

Võtame näiteks Märjamaa. Töötu märjamaalane peab kord kuus käima Raplas töötukassas. Mõnest külast on vahemaa üle viiekümne kilomeetri ja bussiliini pole. Teisest pääseb Raplasse kord päevas ja ühelt bussilt järgmisele istudes. Vahel on busside vahe üle tunni ja on näiteid, et inimene jõuab paratamatult kohale peale tööpäeva lõppu.

Uute bussiliinide avamine on praegu vist utoopiline. Kui aga riik seab kohustuse, siis võiks ta ka vastu tulla. Näiteks võiks töötukassa ametnik sõita vähemalt korra kuus valla keskusesse. Võtaks sülearvuti ühes ja istuks vallamajas, kus inimene saaks oma asjad korda ajada. Riigile oleks see väike, inimesele aga suur asi.