Jalgrattaga linnas?

Jalgrattaga olen kunagi vaid pisut sõitnud, aga seda pigem trenni mõttes. Viimasel ajal aga, tõele au andes, pole üldse. Ja kui varem liikusin rohkem autoga, siis praegu eelistan sootuks jala käia.

Minu meelest on jalgrattaga linnas sõita kindlasti väga ohtlik. Kui vaatan Tallinnas rattureid, siis tekib tihtilugu kõhe tunne. Mulle tundub see paras julgustükk. Ise roolis olles – vähemasti nii mulle tundub – olen mõistlik juht ja püüan jalgratturitega arvestada, olla tähelepanelik, aga paljud juhid seda ei ole.

Ausalt öeldes tuli mul just tänavu mõte, et tahaks jalgratta muretseda ja sellega liikuda. Sest ühest küljest mulle see väga meeldib. Mul on väga head mälestused Taanist, kus ratastega tohutult palju sõidetakse.

Ja mulle meeldiks, kui linnas oleks jalakäijaid või rattureid autodest rohkem. Seetõttu olen ka tihti mõelnud, et Tallinna linn võiks olla palju armsam elamispaik, kui siin suhtutaks jalakäijatesse ja jalgratturitesse sõbralikumalt – see loob väiksesse linna tunduvalt meeldivama atmosfääri.

Nii et just liiklus on see, mille pärast ma pole endale ratast soetanud. Mulle tundub, et linna planeering pole praegu piisavalt jalgratturisõbralik – sõitma peab sõiduteel ja autojuhid ei oska ratturitega arvestada. Uudis, kuidas juht hiljuti kaks jalgratturit surnuks sõitis, šokeerib ja ehmatab ning süvendab veelgi kahtlust ratta soetamise mõttekuses.

Olen jalgratast ühest kohast teise jõudmiseks kasutanud kogu elu, kuid lausa fänniks olen muutunud viimastel aastatel. Kas või sellepärast, et näidata inimestele:  jalgratas on teiste liiklusvahenditega samaväärne. Mitte et erksa kiivri või riietusega linna vahel silma paista või metsa vahel higistada; jalgrattaga saab sõita ka linnas ja pikemaid distantse.

Millegipärast on Eestis nii, et kui lapsele sünnipäevaks ratas kingitakse, minnakse sellega parki ringe tegema, ja ongi enam-vähem kõik. Vahel sõidetakse ka hoovis või suvila juurest metsa ja tagasi. Saksamaal on aga nii, et jalgratas, eriti kui oled noorem, ongi sinu liiklusvahend, mille hiljem võid vahetada motorolleri või mootorratta vastu.

Ei ole nii, et jalgrattaga sõidetakse vaid vabal ajal pargis. Mina käisin jalgrattaga nii koolis kui ka ülikoolis, ülikoolipäevil Hamburgis teenisin lisaraha isegi jalgrattakullerina. Internet oli 90ndate algul veel vähe kasutusel, pidin viima ühest reklaamibüroost teise värskelt trükist tulnud materjale, nii et väntasin päevas keskmiselt kuni 80 kilomeetrit maha.

Praegu ma rattaga eriti ei sõida, sest mu töö- ja elukoht on kesklinnas, aga kui näen järgmise päeva kavast, et on vaja käia Pirital või Mustamäel, võtan kohe kindlasti ratta kaasa, sest nii jõuan kõigile kohtumistele kergemini ja kiiremini. Pole vaja parkimiskohta otsida ega ummikutes oodata. Tavaliselt sõidan päevas viis kuni kümme, aga juhtub, et ka 20 kilomeetrit.

Pikkade aastate jooksul on mul vedanud, sest ma pole eriti palju ohtlikesse olukordadesse sattunud. Kui, siis enamasti olen ise liigeldes vigu teinud, aga ma ei riski liiga palju. Tunduvalt ohtlikumatesse olukordadesse olen sattunud autoga.

Ja minu meelest on Tallinn jalgratturile ohutum, kui üldiselt arvatakse. Kesklinnas on ainult paar kohta, kus pole selle peale mõeldud. Ning auto-, eriti aga bussijuhid ei arvesta ratturitega, ei suhtu neisse kui võrdsesse. Nad pole agressiivsed ega pahatahtlikud, aga igati on tunda, et jalgrattur neid segab.

Igaks juhuks kannan sõidu ajal kiivrit, ehkki see on kole ja ebamugav. Nõuan kiivrit ka oma kolmelt lapselt ja nemad nõuavad minult. Pea on ju inimese kõige nõrgem koht ja seda tuleb kaitsta.