Küllike Roovälja artikkel kandis pealkirja «Merelinn, mis vaatab merd vaid kaldalt» (PM 3.12). Sellega võib nõustuda, kui lisada sõna «sunnitud», sest see näitab olukorda nii, nagu asjad Tallinnas on.
Taavi Aas: riik hoiab tallinlasi merest eemal
/nginx/o/2016/01/06/4855359t1h270d.jpg)
8. detsember 2009, 16:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllike Rooväli küsis oma kirjutises ühe väga hea küsimuse. Nimelt: miks pole munitsipaalsadamaid? Tõepoolest ei ole Tallinnal ühtegi munitsipaalsadamat ja seda hoolimata korduvatest linna poolt algatatud läbirääkimistest riigiga. Siiski, Tallinnale kuulub üks kai – reisijateveoks kohandatud linnahalli kai ehk Patarei sadam. Kõik teised sadamad ja kaid kuuluvad riigile või on eraomandis.
Tallinn tahab olla merelinn. Täpselt nagu seda on merele avatud Stockholm ja Helsingi. Vahe on vaid selles, et sealsed sadamad on linna omandis.
Taasiseseisvumise ajal võttis Tallinna linnavolikogu vastu mitmeid otsuseid, mis kandsid eesmärki saada riigilt Tallinna territooriumil asuvad sadamad munitsipaalomandisse. Nendele otsustele järgnesid kirjavahetused ja taotlused. Viimane jõupingutus neist oli linna jaoks juba positiivset lahendust saamas – Paljassaare sadama loovutamine Tallinna linna omandisse. Kuid 2003. aastal toimunud riigikogu valimised päädisid sellega, et valitsuse moodustas Res Publica ja Paljassaare munitsipaalomandisse minek peatus. Tänaseni ei ole Tallinn saanud riigilt ühtegi sadamat. Küll aga on neid ridamisi hoogsalt erastatud, näiteks Bekkeri, Meeruse, Balti-Vene sadam jne.
Praegu paadimaksu otsust veel pole. Esmalt peab materjal jõudma linnavalitsusse ja seejärel volikokku, kes teeb lõpliku otsuse. Alles siis, kui linnavolikogu otsustab eelnõu vastu võtta, saame öelda, keda ja mil määral maksustatakse.
Ükskõik millise maksu kehtestamine kannab alati endas mingit eesmärki. Nii ka plaanitav paadimaks, hoolimata selle vastaste väitest, nagu ei oleks linn midagi paadikasutajate heaks teinud.
Paadimaksu kehtestamisega saaks linn lisamaksutulu abil arendada edasi veepolitsei tegevust, soetada päästeametile uut tehnilist varustust rannaalade ohutumaks muutmiseks. Räägime siinkohal näiteks ka muulide korrastamisest. Kuigi Aegna saarega on linn palju vaeva näinud, et seda kaunimaks ja atraktiivsemaks muuta, on saarel ikka veel palju teha. Niisamuti vajab Aegna sadam korralikku väljaehitamist.
Tänan Küllike Roovälja hea sõna eest Tallinna merepäevade aadressil. Kuid kui ta kurjustas Tallinna linnaga, et kummaski merepäevade sadamas ehk riigile kuuluvates Lennusadamas ja Admiraliteedi basseinis polnud ühtki sillaotsa ega kainurka, kuhu oleks merd mööda tulijad saanud oma paate köita, või et laulupeotule Tallinna toomise ajal pidid tuletoojaid saatnud mitukümmend väikelaeva tagasi pöörduma, siis selle kriitika adressaat on ikka Eesti riik, mitte Tallinna linn.
Tallinna eesmärk on elavdada oma rannikuala, et see oleks ka väikelaevade tegevusega kaetud. Tallinn on selgelt näidanud üles huvi mereturismi vastu, peatselt näeme meretaksosid Tallinna lahel kliente teenindamas. Tallinn on teinud ja teeb ka edaspidi kõik endast oleneva, et elustada merd mitte vaid kalda poolt, vaid ka merelt kalda poole vaadatuna.