Kuidas turistina ühe päevaga jäägitult Tallinna armuda

Minu ülesanne on vaadata Tallinna esimest korda meie pealinna tulnud vene turisti silmadega ja katsuda sellesse niimoodi armuda, et tekis soov tulla siia uuesti ja jätta siia oma raskelt teenitud rublasid. Kavatsen terve päeva rääkida ainult vene keeles ja näha välja nagu turist – fotoaparaat ühes käes, kaart teises, nina pakasest punane ja pilk vaimustunud.

Eelmine öö, mille veetsin koos venekeelse 2008. aastast pärit reisijuhiga ««Старый Таллинн» («Vana Tallinn»), on olnud inspireeriv. Raamat kirjeldab Tallinna ülivõrdes – kui just mitte paradiisina, siis vähemalt selle eeslinnana.

Tallinna reklaamitakse kui romantiliseks puhkuseks paslikku paika, kus võib kogeda sellist elurõõmu nagu ei kusagil mujal, ning samas kui linna, mida võib külastada ka üksinda.

«Julgelt minge ükskõik millisesse kohvikusse, restorani, baari – igal pool tunnete end mugavalt, teile leitakse ühekohaline laud, aga te ei tunne ennast üksikuna,» julgustab raamat, mis on üllatavalt asjalik ja annab vastuse ka küsimustele, mida mina esitadagi ei oskaks.

Selles on legende, ajaloolisi fakte, anekdoote, retsepte, üsna täpne praktiline info ja mainitakse koguni sedagi, milline Tallinna Hiina restoranidest on Vene bändi Mummiy Trolli laulja Ilja Lagutenko lemmik.

«Rääkige selles keeles, mida te oskate. Kuulujutud eestlaste negatiivsest suhtumisest venekeelsetesse on ammu iganenud. Võite alati arvestada kohalike elanike viisaka ja lugupidava suhtumisega,» julgustab raamat.

Jaamahoones koputan esimese ettejuhtunud reisibüroo uksele ja küsin vene keeles Tallinna kaarti. Eestlasest töötaja annabki selle ja selgitab ühtlasi, kus ma parajasti olen ning kuhu minema peaksin.

Minu reisiraamatule tuginedes peab hommikust sööma Maiasmoka kohvikus, kuna see on ideaalne ja odav koht ning seal võib kohata vanadaame, kes käivat seal mitmeid aastakümneid. Kell üheksa hommikul ongi üks vanaproua kohal. Kange kohv, kapsapirukas ja kastanikook maksavad 40 krooni.

Argisel veebruarihommikul on linn peaaegu inimtühi, kohata võib vaid minusuguseid reipaid turiste, suveniirimüüjaid ja mööda linna kondavaid ullikesi. Lähen Raekoja platsi infopunkti ja uurin, mida peab kindlasti Tallinnas vaatama, kui mul on vaid mõni tund aega.

Mulle soovitatakse Toompead, Toomkirikut, Aleksandr Nevski katedraali ja Toompea vaateplatvorme. Rendin ka audiogiidi. Meeldiva häälega ja vene keele rõhuasetusreeglite vastu eksiv Katrin jutustab mulle Niguliste kirikust ja «Surmatantsust»; Lühikesest jalast, kus kondav linnahull üritavat minusuguseid turiste küünarnukist haarata; Pikast Hermannist, Toompea lossist ja kõigest muust, mida ikka Tallinna külalistele räägitakse.

Kultuurielamusi jääb sel päeval väheks. Avatud on vaid kirikud, ja nendestki mitte kõik, sooja saan õigeusu kirikus, kus on vähemalt sadakond inimest, ja tühjas, kuid väga ilusas Toomkirikus. Linnamuuseum, meremuuseum ja isegi Raeapteek on kinni. Viimasest on väga kahju – ehkki elan Tallinnas, pole ma, häbi küll, seal kordagi käinud.

Tõtt-öelda on isegi hea, et vanalinna katuseid katavad kohevad lumemütsid – niimoodi jagub silmi ka teistele Tallinna arhitektuurile iseloomulikele detailidele. Tallinnas peab vaatama majaseinu ja uksi. Need on imelised!

Kuna krõbeda külma käes võib ruttu kangeks jääda, põikan sisse mitmesse suveniiripoodi. Käin kümmekonnas, ja olen igal pool ainus külastaja.

Hinnad on pöörased, merevaigust ja hõbedast ehete eest küsitakse hingehinda, kõige odavamate nipsasjade hinnadki algavad 1500 kroonist. «Mis siis?» pärib tõredalt müüjanna, kes on valmis ka eurosid vastu võtma. «Päris merevaik, sertifikaadiga!» õigustab ta hindu.

Näen riiulil 25 000 krooni maksvat matrjoškat ja jalad viivad iseenesest ukse juurde.

Suveniiridest veel: linase pajalapi saab 90 krooniga, Tallinna vaatega kruusi 150–200 krooni eest, käsitöö pähe pakutavate, masinaga kootud villaste asjade hind algab 350 kroonist. Selge: vaatamata allahindlustele ei õnnestu ostlemisega meelt lahutada, kaup on vilets ega meelita ostma. Tõsi küll, Eesti disainerite rõivad, mida Venemaal ei müüda, võiks idaturistile huvi pakkuda küll.

Juba kell üksteist tekib isu hõõgveini järele – pole ka ime, ju on värske õhk, liikumine ja muljete virvarr teinud oma töö. Lähen Saiakangi kohvikusse, kus saan vene keelt suurepäraselt mõistva perenaise käest 24 krooni eest klaasi veini ja küpsise.

Seejärel sean sammud Pika tänava martsipanigaleriisse, kus saab ise magusast massist kujukesi teha. Müüjanna näitab mulle muuseumi, kus on muude eksponaatide hulgas ka Eesti presidendi martsipanpea, ja jutustab, et martsipanikujukesed säilivad söödavana kuni sada aastat. Lähen ka Katariina käigu Meistrite hoovi, kuid see on talvel sama hästi kui välja surnud.

Käes on lõunaaeg. Reklaamlehti uurides näib, et kõige agressiivsemalt pakub ennast turistidele Olde Hansa, mida mainitakse ka minu reisiraamatus.

Köömneviin (68 kr) ja hernesupp pekileivaga (48 kr) soojendavad, meeõlu (70 kr) aitab hakkama saada punases veinis hautatud metsseaga (265 kr).

Restoranis on nii pime, nagu püüaks restoraniomanikud varjata toidu võimalikke puudusi, ja tualetti otsin peaaegu käsikaudu. Toit on söödav, toitev ja väga eksootiline. Teenindus on kõrgem klass!

Siis istun Hop On/Offi punase bussi peale ning sõidan sellega Rocca al Maresse ja tagasi. Kadriorgu, «Russalka» juurde, teatrisse, ooperisse, balletti vaatama, Pirita kloostrisse ega botaanikaaeda ma ei jõua. Hämmastav, kui palju võimalusi pakub Tallinn turistile! Siin ei ole igav isegi siis, kui oled üksi.

Mitmetunnise «reisi» jooksul pole ma kordagi kokku puutunud mittemõistmise, ebaviisakuse või millegi muuga, mis võiks muljet rikkuda. Võimalik, et kriis pühkis õnneotsijad minema. Võimalik, et oleks pidanud mõnes ööklubis ära käima või sõitma piraattaksoga, kus turistidelt kasseeritakse ulmelisi summasid. Kuid selliseidki muresid aitab ennetada reisijuht, mis soovitab vältida inimtühje kohti ja napsisena takso tellida.

Reisijuht tsiteerib Sergei Dovlatovit, kes kirjutas, et mõned arvavad, et Tallinn on liiga miniatuurne ja lääge. «Aga mina ju tean, et need koogid on täidisega. Tallinn on vertikaalne linn, introvertne. Vaatad gooti torne, kuid mõtled endale.» Just sellist tunnet ma kogesingi. Kas ma tahaks siia veel tulla, kui oleksin turist? Kindlasti. Kas soovitaksin teistele? Tingimata.

•    Toomkirik

•    Raekoda

•    Raekoja torn

•    Raeapteek

•    Linnamuuseum

•    Linnamüür

•    Oleviste kiriku torn

•    Pühavaimu kirik

•    Pirita klooster

•    Loomaaed

•    Botaanikaaed

•    Teletorn

•    Dominiiklaste klooster

•    Katariina käik

•    Audiogiid – 300 kr

•    Buss Hop On/Off – 250–300 kr

•    Hommikusöök –40 kr

•    Hõõgvein 24 kr

•    Lõunasöök Olde Hansas – 450 kr

•    Suveniirkruus – 150–200 kr

•    Kudumid – alates 350 kr