Tallinna vanalinnas tunglevad tuhanded vanemapoolsed kruiisituristid, kes imetlevad küll meelsasti Eesti pealinna arhitektuuri, kuid raha siia jätma ei kipu.
Kruiisituristid Tallinnas kulutama ei kipu
2. juuni 2010, 00:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile saabus Tallinna sadamasse kolm kruiisilaeva, mis tõid siia üheks päevaks umbes 4600 kruiisituristi. Võiks arvata, et siinne turismimajandus sai ergastava süsti, kuid enamik mitmest tuhandest valdavalt vanemaealisest kruiisituristist ei kulutanud siin veedetud päeva jooksul sentigi.
Hommikupoolikul valitses vanalinnas kaos. Mööda Pikka tänavat mõlemas suunas liikuvad turistide grupid kohtusid Maiasmoka ees ning kippusid ennast korraga läbi Saiakäigu pressima.
Tänava ääres seisvad postkaardimüüjad üritasid mesimagusalt naeratades ostjaid ligi meelitada, kuid tulutult. Ka igasuguste flaierite ja restoranireklaamide jagajaid ignoreerisid kruiisituristid kadestamisväärse osavusega.
Heal juhul kann õlut
Raekoja platsile jõudis kella 11 paiku kuus-seitse turismigruppi korraga, kuid platsiäärsete kõrtside pidajatel neist suurt rõõmu polnud. «Meil pole kruiisituristidest sooja ega külma, vahest harva ostab mõni neist ühe õlle või kohvi. Neil on ju laeval juba kinnimakstud lõunasöök ootamas,» nentisid ühe restorani tühja terrassi juures kliente ootavad töötajad.
Eakas kruiisiturist tuleb nende sõnul terrassile ja tellib midagi peamiselt siis, kui soovib istekohta, kus natuke jalgu puhata. Sest hoolimata aastaid käinud lubadustest pole suudetud vanalinna esindusväljakule tasuta istumisvõimalust rajada.
Raekoja platsil püüdis rasvasest turismiäripirukast endale tükki lõigata üks vanem proua, kes üritas turistidele suuri ja uhkeid villaseid sokke müüa. Vanaproua vilkast sebimisest hoolimata ignoreeriti teda sama edukalt kui flaierijagajaid.
Järgmisena kohtusid erinevast suunast saabuvad kruiisituristide grupid Niguliste kiriku esisel. Seal tekkis isegi midagi järjekorrataolist, sest see on koht, kuhu suurem osa turiste siseneda soovis. Muuseas, keskmisest suuremat huvi äratas turistide seas ka Suurgildi hoone ning giidi selgitus, et ajaloomuuseum on remondi ajaks neile kättesaamatusse kaugusse kolitud, tekitas nördinud pominat.
Erandiks vaid maalid
Suur osa gruppidest oma liikmete kõrge ea tõttu Toompeale aga ei jõuagi. Need, kes jõudsid, imetlesid jällegi arhitektuuri ja avanevaid vaateid ning suhtusid ükskõikselt katsetesse neilt raha välja meelitada. Ühe grupi giid teatas peene merevaigupoe ukse ees otsekoheselt: «See on tüüpiline ülalinna suveniiriäri, mis on reeglina venelaste käes ning ehtsaid Eesti suveniire siin ei ole!» Turistid võtsid selle teadmiseks ja jalutasid rahulikult edasi.
Ühtviisi külmaks jätsid turiste ka Nõukogude Liidu ordenite ja medalitega kaubitsev vanaproua ning tänavamuusikud. Viimastele poetas raha paremal juhul üks liige igast turismigrupist.
Samamoodi leigelt suhtuti üldjoontes ka Pika jala müüridele riputatud kunstiteostesse. Siin on erandiks kunstnik Ašot Jegikeon, kelle pildid vanalinnas liikuvale turistide massile meeldisid. «Minu kunst on selline, et noored inimesed selle vastu erilist huvi ei tunne. Aga vanemad inimesed jäävad vaatama ja ostavad mu pilte üsna sageli,» lausus Jegikeon.
Ta lisas, et sel aastal tundub turistide seas eriti palju eakaid inimesi olevat. Seegi jutt saab räägitud kahe müügitehingu vahepeal. Summad ei paistnud eriti suured olevat, kuid kunstnik tunnistas, et elab oma teoste müügist siiski ära.
Lõuna ajal hakkas kruiisituristide nummerdatud gruppe vanalinnas vähemaks jääma. Nende asemele astusid Soomest ja mujalt Põhjamaadest pärit turistid, kelle hääled on valjud ja rahakotirauad avanevad palju kergemini.