Ligi veerandit Tallinna lastekodu töötajatest ähvardab tööst ilmajäämine – need on venekeelsed sotsiaaltöötajad või nende abid, kes pole ära õppinud seadustes nõutaval tasemel eesti keelt. Nende aastatepikkusest hingega tehtud tööst hoolimata on juhtkond kategooriline ja asunud üksteise järel lõpetama töösuhet inimestega, kes pole oma keeleoskuse parandamiseks midagi teinud.
Paarkümmend aastat Tallinna lastekodus töötanud naine hooldab sealseid kasvandikke hingega, just nagu ka omi lapsi, keda kodus üksi kasvatab. Nüüd kardab ta oma kohta kaotada, sest ei tea, kas suutis edukalt sooritada keeruka eesti keele B2 kategooria eksami, mis on vajalik sotsiaaltöötajana jätkamiseks.
Naine ütles, et saab aru, et seadus keeleoskust nõuab. «Aga see kategooria on nii raske ja võtab nii palju aega ja raha. Praegu on kõigil raske aeg, inimesed ei tea, kust võtta raha,» selgitas ta töötajate muret.
Paljud töötajad on pensioniealised. «Ma usun, et neil on liiga raske õppida. Aga nad on head töötajad. Nad tahavad töötada, aga teavad, et ei suuda eksamit ära teha. Noored aga ei tule meile sellepärast, et töö on väga raske, nii füüsiliselt kui moraalselt,» rääkis naine.
Ka enamik lastekodu kasvandikest on venekeelsed. «Meil on puudega lapsed ja nad on väga väikesed, kõige noorem 7-kuune, vanim 1 aasta ja 2 kuune, nad ei räägi üldse. Meil on ka üks eesti tüdruk, ta räägib meiega eesti keeles, see ei ole probleem. «Lähme magama», «istu poti peale», «lähme õue» - need sõnad on lihtsad ja kõik saavad aru,» sõnas ta.
Töötajad arvavad, et juhid tahavad nende asemele võtta lihtsalt uusi, nooremaid töötajaid. «Ta on meil nii kuri,» viitas naine personalijuhi karmusele.
Töötajad räägivad ka uutest tulijatest. Näiteks tuli uus sotsiaaltöötaja Kopli keskusse, kus tehakse lastele ise koduselt toitusid. Lastele tema tehtud toidud ei maitse. «Aga ta oskab eesti keelt,» resümeeris naine.
Tallinna lastekodu imikute ja puuetega laste keskuses Mustamäel juba ligi kuus aastat sotsiaaltöötajana ametis olnud Aleksei Mazalov (36) kinnitas, et tema tahaks küll samas jätkata. Ühe korra on ta eesti keele eksamil põrunud, teise eksami tulemused ei ole veel teada. Seetõttu on mees ka teadmatuses, mis temast edasi saab.
Mazalov töötas varem politseis, kuid tuli sealt ära ja hakkas õppima Tallinna pedagoogilises seminaris. Kinnitas, et tema kutsumus on pigem inimesi kasvatada kui karistada. Lapsi on tema hoole all olevas seitsmeliikmelises peres nii eesti kui vene rahvusest. Ise nimetab ta neid riigi lasteks, pööramata rahvusele tähelepanu. Samas on Mazalov veendunud, et lapsed peaksid oskama nii eesti kui vene, aga miks mitte ka inglise keelt – see tuleb neil tulevikus igati kasuks. Kasvõi siis, kui lapsi tahetakse välismaale adopteerida. Selliseid juhtumeid on ette tulnud.
Mazalov tuli Tallinna lastekodusse tööle kasvataja abina, nüüd on aga sotsiaaltöötaja. «Ei tea, mis edasi saab, ootan keeleeksami tulemust ja muretsen loomulikult,» ütles ta. «Mõtlen praegu sellele, et kuidas mul isegi vene keele eksam läheks, sest kooli lõpetasin ju kakskümmend aastat tagasi. Ise arvan, et asi ei ole niivõrd keeles. Tunnen, et saan oma tööga hakkama ja see on põhiline.»
Mazalov meenutab soojade sõnadega Tallinna pedagoogilise seminari vaba õpikeskkonda. Sealt sai ta hea rakendusliku hariduse, pealegi täiendas oluliselt oma eesti keele oskusi. Mazalov on seisukohal, et kui inimesele midagi väga peale sunnitakse, siis ei anna see häid tulemusi.
Paariaastane tegevusplaan
Tallinna lastekodu juhataja Leena Masingu sõnul on 200 töötajast umbes 50 neid, kes kuuluvad keelenõuete mittetäitmise tõttu riskigruppi või kes pole siiani esitanud tõendit vajalikust keeleoskusest. Juhtkond tegeleb töötajate keeleoskusega intensiivselt juba kaks aastat, kui 2008. aasta suvel vastu võetud valitsuse määrus uued töötajatelt nõutavad keeletasemed sätestas.
Samuti saab lastekodu pidevalt märkusi lastekaitsetöötajatelt. «Kui nad ei saa meie töötajaga eesti keeles räägitud, tekib neil põhjendatult küsimus, miks,» selgitas Masing. «Me oleme linnaasutus ja peame täitma Eesti kehtivaid õigusakte.»
Juhataja tõdes samas suurt dilemmat: «Ametlik keel on meil eesti keel ja kõik asjaajamine peab toimuma eesti keeles. Samas lapsed on meil valdavalt venekeelsed ja neil on õigus koduses keskkonnas rääkida oma emakeeles. See tähendab, et meie töötajad peaksid olema kakskeelsed ja mõlema keelega saama hästi hakkama.»
«Lastekodu pole töö, kuhu kõik ihkaksid tulla. Esiteks on see raske ja teiseks palgad on suhteliselt väikesed. Aga praegu on masuaeg ja töötajaid on natuke rohkem võimalik valida,» oli Masing siiski opimistlik. Uute töötajate valik on küll suur - mitukümmend kandidaati koha peale - kuid kvalifikatsiooninõuded kõrged, palk väike, tööd aga kõvasti.
Kaks aastat tagasi tegi lastekodu ka rakendusplaani kõigile töötajatele vajaliku keeletaseme saavutamiseks. Kohal käis keeleinspektor, paika pandi kuupäevad, soodustused. Iga töötaja kohta mõeldi läbi võimalikud lahendusvariandid.
«Päevapealt 50 inimesele töökoht üles öelda pole mõeldav. Me peaks pool asutust kinni panema, aga meil on lapsed siin,» selgitas Masing probleemi.
Kuus töötajat on keelenõuete tõttu juba lahkunud. Osa kaotab töö 1. juulist, osa 1. septembrist. «Kui inimene näitab üles tahet, on läinud kursustele ja pingutab, siis me ei saada ära. Meil on väga palju tublisid töötajaid ja me ei taha, et nad ära lähevad, aga me peame kuskilt piiri tõmbama.» Paraku on problemaatilistel töötajatel käes keeleinspektorite ettekirjutused, mis juba aastaid vanad.
«Kui ta ütleb, et ma olen pensioniealine, ma ei suuda õppida – ma saan ju sellest aru. Aga ka tema peab meist ka aru saama, me peame nõudeid täitma,» rääkis Masing.
Ta nägi ka vigu juhtkonna enda tegevuses. «Näiteks, kui lapse kohta on vaja iseloomustust ja töötaja keele tõttu ei oska, siis keegi teine teeb selle ära - seega me oleme lasknud neil elada teiste arvel.» Samuti tuleb sotsiaaltöötajatel täita perepäevikuid, laste arengukavasid. «Tegelikult on kõigil eesti keelt vaja.»
--
Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk:
Keeleoskus peaks olema täiesti enesestmõistetav. Mulle jääb päris arusaamatuks, kuidas aastal 2010 näeme veel noori inimesi, kes on Eesti ajal kooli läinud ja töötavad nüüd teenindajana ja eesti keelt ei oska.
Inimesed, kes on 50ndates eluaastates ja leiavad, et on liiga vanad õppima – siis 1989. aastal, kui keeleseadus vastu võeti ja nõuded tulid, olid nad ju palju nooremad. Paljudel on olnud lootus, et nõudeid leevendatakse.
Kõige visam on probleem kaduma vene õppekeelega koolis. Probleeme on ka Ida-Virumaal kohaliku omavalitsuse ametnike hulgas ning ka erasektoris – müüjate, teenindajate, turvameeste seas. Aga mitmed suured riigiasutused, näiteks politsei, päästeamet on selle nimel kõva tööd teinud ja seal on keeleoskus paranenud.
Vene koolide õpetajatega oleme paljudega tegelnud 1990ndate keskpaigast peale. On mitmeid järelkontrolle, mõnel on paremaks läinud, mõnel ei ole. On inimesi, kes on 10-12 korda üritanud eksamit sooritada ega ole hakkama saanud. Meie saame ainult natuke oma ettekirjutustega neid mõjutada, aga vägisi inimest õppima panna ei saa.
Aga on ka paremaks läinud - meie ettekirjutuste alusel igal mõnisada inimest sooritab eesti keele eksami, tuhanded inimesed õpivad. Aga see ei lähe nii hästi, kui alguses loodeti.
Sotsiaaltöötaja abilt nõutav kategooria B1 tähendab üldiselt seda, kui inimene oskab keelt nii, et ta saab selle keelega riigis hakkama enam-vähem igas valdkonnas. Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal nagu töö, kool, vaba aeg. Seda taset nõutakse ka teenindajatelt, müüjatelt, taksojuhtidelt, ka pikaajalise elamisloa taotlejatelt.
B2 on juba nõudlikum keeleoskuse tase, mida nõutakse spetsialistidelt. Ta mõistab keerukatel, abstraktsetel teemadel tekstide sisu ja erialase mõttevahetuse tuuma.