Eesti 20. sajandi arhitektuuripärand vaadatakse üle. Ekspertide soovitusel läheksid kaitse alla mitmed kolhoosiasulad, korruselamud ja Õismäe muutuks miljööväärtuslikuks piirkonnaks.
Osa Nõukogude arhitektuurist läheb ilmselt kaitse alla
22. juuli 2010, 00:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«20. sajandi pärand on eriti ohustatud, kuna ajalooline distants on olnud liiga väike ja seda ei osata hinnata,» tõdes muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna juhataja asetäitja Merle Kinks.
Ta selgitas, et tööstus arenes sellal kiiresti, võeti kasutusele materjalid nagu raudbetoon, mille eluiga pole tolle aja ehituskvaliteeti arvestades teada. Juba 1970. aastatest pärit hooned vajuvad varemetesse.
Üheks ajendiks vaadata üle 2000 eelmise sajandi ehitist oli kolme aasta eest Tallinnas lammutatud Sakala keskus. Nüüdseks on inventeerimine tehtud ning nüüd istub töögrupp kokku, et kõik uuesti üksipulgi läbi arutada.
«Kaitse alla võetakse neist umbes viis kuni kümme protsenti, kuid kindlalt veel öelda ei oska,» lisas Kinks.
Nende seas on paneelmaju, kolhoosihooneid, tüüpilisena näivaid maakauplusi ja kirikuid. Ühe variandina on pakutud kaaluda ka rahvusraamatukogu kultuurimälestiseks tunnistamist.
Ent silma hakkab ka lihtsamaid hooneid. Näiteks kunagine mööblitehas Standard ja Tallinnas aadressil Vilde tee 71 asuv madal nõukogudeaegne karbikujuline kaubanduskeskus, mille ilmetu olek küll ei vihja, et seda võiks kultuurimälestiseks tunnistada.
Kinksi sõnul on tähtis see, kui autentne on hoone ning millises keskkonnas see asub.
Ekspertidele pakkusid huvi ka Tallinnas Akadeemia teel asuvate paneelelamute otsaseinad, mille rahuvõitluse-, kosmose- ja sporditeemalised kujundid on märk Mustamäe ehitamise algusaegadega kaasnenud usust paremasse elukeskkonda.
1960. aastate esimesel poolel tüüpehitistele lisatud kunst pidi aitama inimestel mõista, et arhitektuur on tööstuslikust ehitusviisist ning lihtsustatud vormist ja detailikäsitlusest hoolimata ikkagi kunst.
«Kaitse alla võtmine on vist hiljaks jäänud, kuna osa tüüpehitistest on kinni soojustatud ja need vist ei ole enam praegu tervikuna kaitstavad,» rääkis Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Oliver Orro. «Esialgu on eesmärk võtta arvele ja dokumenteerida.»
Veel on pakutud, et Väike-Õismäe võiks tunnistada miljööväärtuslikuks piirkonnaks, nagu seda on Kadriorg pealinnas või Karlova Tartus. Ent miks mitte Mustamäe ja Lasnamäe?
«Sest Õismäe planeering on terviklikum,» põhjendas Kinks. Erinevalt Mustamäest või Lasnamäest ei ole tema sõnul Õismäel mikrorajoone, vaid kogu elurajoon on organiseeritud ümber ümmarguse tiigi, mida ümbritseb park ja kergliiklustee.
Käsitletav arhitektuuripärand jaguneb kolme perioodi: Nõukogude aeg (1940–1991), Eesti Vabariigi aeg (1918–1940) ja tsaariaeg.
«Kolhoosihooned on siiski suurem probleem kui tsaariaegsed kirikud või raudteejaamad,» rääkis Kinks.
Tema sõnul lastakse nõukogudeaegsete ühismajandite hoonekompleksidel sageli laguneda või on need lihtsalt ümber ehitatud. Nii on nimekirjas pea igas maakonnas terve hulk kolhoosidega seotud hooneid.
Töögrupp töötab 2000 inventeeritud ehitist läbi 2012. aastaks, kaitse alla hakatakse hooneid võtma 2013. aastal.
Mis on tähtis?
• Ajalooline väärtus – spetsiifilisel eesmärgil ehitatud objekt, paikkonna ajaloolistest elamisviisidest kõnelev hoone/asum; mõne sündmuse, inimese, tegevuse või paiga ajalooga seotud objekt.
• Esteetiline väärtus – selle otsustamise kriteerium võib olla üsna hajuv, st kindlasti mitte ainult tipparhitektuuri positsioonilt.
• Kasutusväärtus – hoone on kasutatav kas algses või uues funktsioonis.
• Nõukogudeaegse arhitektuuri puhul arvestatakse eriti Nõukogude ühiskonda ja elukorralduse eripära väljendavaid hooneliike: valuutakauplusi, poliitharidusmaju, kolhoosikeskusi ja Inturisti hotelle.
Võimalikud kultuurimälestised
• Rahvusraamatukogu hoone Tallinnas (arhitekt Raine Karp)
• Valgeranna puhkebaas Pärnumaal (arhitekt Meeli Truu)
• Saaremaa Mändjala kämping (arhitekt Liina Jaanus)
• Restorani Tarvas seinapannoo Tartus (kunstnik Elmar Kits)
• Tõravere observatooriumi linnak ja peahoone Tartumaal
• Kääriku spordibaas Valgamaal (arhitektid Peeter Tarvas ja Uno Tölpus)
• Tehvandi suusaspordibaas Valgamaal (arhitektid Peep Jänes ja Tõnu Mellik)
Allikas: PM