Kaua tehtud, kaunikene: Jaani kiriku remont sai lõpuks valmis

Uwe Gnadenteich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pühapäevasel jumalateenistusel andis Tarrest ehitus linnale ja linn omakorda kirikule üle Jaani kiriku fassaaditööd, millega võib kümme aastat kestnud kiriku remondi lõppenuks lugeda.


Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu sõnul on äsja uue kuue saanud kirik otsekui nööp, mis viimasena uuenenud Vabaduse väljaku külge õmmeldi. Ning tänada tuleb selle eest Tallinna linnavõime, kes katsid 99 protsenti kiriku remondikuludest.

«Edgar Savisaar kutsus mind eelmisel aastal enda juurde ja küsis, et kui palju oleks vaja, et see kirik korda saaks. Ja andis seejärel abilinnapeadele korralduse see neli miljonit leida. Raha leiti ja tulemus on näha. Siin võib ta küll uhkusega öelda: «Tehtud!»» lausus Tammsalu.

Jaani kiriku restaureerimisse on linnaeelarvest alates 2000. aastast panustatud kokku 11 miljonit krooni: juurdeehituse ümberehituseks miljon krooni, orelite jaoks 1,8 miljonit, sisetöödeks neli miljonit ning fassaadi ja katuse remondiks samuti neli miljonit krooni.

Kui varasemate remonttööde käigus värviti fassaad lihtsalt üle, siis seekord koostas Niina Mäger aga kiriku algupärase välisilme taastamiseks spetsiaalse projekti, suur osa vanast krohvist eemaldati ning seinad krohviti ja värviti uuesti.

«Fassaadiga tehti ära väga põhjalik töö. 70 protsenti krohvist võeti survepesuga maha. Torn tehti täiesti puhtaks, sest seal oli tsementkrohvi kasutatud. Katus, uksed ja kõik muu. Aknad olid juba varem tehtud, need tahavad varsti jälle restaureerimist saada.
Katusevärv leotati happega lahti, rooste nühiti maha ja kõik on saanud uue värvi. Ja kui väljast vaadata, siis päikese käes on kogu kirik täiesti särav ja päikeseline,» lausus Tammsalu.

Hoolikas vaatleja näeb, et mõned kohad on äsja värvitud fassaadil plekilised. Kirikuõpetaja sõnul pole see aga defekt, vaid tehnoloogia eripära. «Lubikrohviga krohvimisel ja pärast veel lubivärviga värvimisel võtab soolade väljatulemine kuu-poolteist aega. Seetõttu ongi sein lapiline, asi peab lihtsalt veel natuke seisma, enne kui ta oma lõpliku välimuse omandab,» selgitas ta.

Ka kiriku sisemuses pole ühtegi sellist kohta, mida restauraatorid poleks puutunud. Eraldi toob Tammsalu välja paekivist sambad, mis vahepeal olid vahepeal paksu emailvärvi kihi all, kuid nüüd on jälle täies ilus kirikulistele imetleda. Pühakoja lühtrid kiiskavad silmipimestavalt. Nii korras ja läikima löödud pole need vähemalt kakssada aastat olnud.

«Ma olen õnnelik selles suhtes, et nüüd on kogu kirik saanud nii väljast kui seest igalt poolt korda. Vaid üks kaunis võlvkelder tahab veel korrastamist, kõik muu on valmis.
Aga sellise vana hoone puhul on paratamatu, et kogu aeg tuleb vaikselt edasi teha. Kas on välisakendelt värv kooruma hakanud või midagi muud,» nentis kirikuõpetaja.

Nii ongi ühele laevõlvile juba paar tumedat plekki tekkinud. See on sellest, et kui eelmisel talvel oli tohutult palju jääd ja katus oli jääd täis, siis pressis natuke vett läbi võlvide. Aga see on vaid pisiasi, mis veel selle aastanumbri sees korda tahetakse saada.

Tammsalu sõnul on oluline, et nii suure külastajate arvuga kirik on nüüd lõpuks korras.
«Ma ei tea, kas on Eestimaal veel mõni kirik, kus käib nii palju inimesi küll pühapäeviti, küll nädala sees. Nii on ka üsna loogiline, et see kirik peab korras olema. Kui vahel muinsuskaitse rahade eraldamisel lähtutakse hoone vanusest, siis võiks ju lähtuda ka sellest, kui paljud inimesed seda hoonet tänapäeval vajavad või kasutavad. Ja see kasutus on tõesti tihe. Ainuüksi eelmise aasta detsembris käis siin 28 000 inimest,» rääkis Tammsalu.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles