Enn Vetemaa: vaat ei anna alla!

Sellest päevast on varsti nelikümmend aastat möödas, mil üks veel üsna noor mees – Enn Vetemaa nimeks – oli üliõnnelik selle üle, et pärast pikki võitlusi õnnestus tal endale ja oma noorele perele Tallinnas Harju tänavas nr 1, niinimetet Kirjanike Majas, üsna suur ja lahe korter välja võidelda.

Üks tema esimesi käike oli visiit korterinaabrile, siis veel elavale klassikule Jaan Krossile... Muidugi põksuval südamel, et küsida, kuidas suurkirjanikule meeldib elu linna tsentrumis – vanalinnas.

Küsiteldu laskis küsijal ehtkrossilikul, natuke kavalal moel pilgul pealaest jalatallani ja siis jälle üles tagasi käia, võttis viivu mõtlemisaega ja lausus siis, et ühest vastust sellele küsimusele ei saavat olemas ollagi. Kõik olenevat küsija ootustest. Elul hansalinna südames olevat nii häid kui ka halbu külgi.

«Tead, tõuse järgmisel pühapäeval veidi pärast päikesetõusu ja jaluta natuke aega veel inimtühja Raekoja platsi mööda ringi. Siis räägime ehk edasi...»

Nii tegingi. Oli imeilus juunikuu hommik, plats oli tõesti veel inimtühi ja minu, ainsa kõndija sammud kajasid keskaegsetelt rangetelt, kuid kuidagi siiski nagu sõbralikelt müüridelt ootamatult valjusti vastu.

Silmitsesin raekoda ja vana apteeki. Möödunud sajandid kangastusid silme ees, keskaeg, mida miskipärast on harjutud süngeks ja halliks ajastuks pidama, jõudis äkki just vastupidisena – kireva, kärsiku, elujõust pulbitsevana – mu teadvusse.

Korraks oskasin end koguni selle vana kauni linna üheks osakeseks pidada; tunnetasin midagi väga-väga sügavat... Tollal oli laul «eestlane olla on uhke ja hää» veel loomata, kuid ta oleks väga täpselt väljendanud mu hetketundeid...

«Meeldis sulle?» küsis naabrimees mõni päev hiljem. Mu pilk nähtavasti ei vajanud kommentaare. Rääkisime seejärel esmalt vanalinna-elu headusest, sellest, et teatrid, kinod, kunst ja ka piisavalt eluolulist kaubandussfäärist on käeulatuses (mhmm... viimane väiteist ajab täna mürgiselt muigama), aga ennekõike ikka see kirjeldamatu atmosfäär, mis nagu iseenesest sünnitab looja alateadvuses lõputult faabulaid...

«Aga kuidas sa muide öösi magasid?» küsis Jaan. Tunnistasin, et see kaunis sandisti korda läks. «Kujutle sirklit,» jätkas Kross, «mille haarade vahele jääb, noh, viissada meetrit, ja siis rehkenda kokku, kui palju tollega joonistet ringi jääb restorane, kohvikuid, lõbustusasutusi, kus ennekõike nädalalõppudel käib tramburai hommikuni.

Neid kohti on mitte küll kolmekohaline, kuid siiski vägev kahekohaline arv. Ja seda arvestades meie elu siin nii klantspilti meenutav ei olegi... Suveajal mürtsub muusika su akna taga hommikust õhtuni, vahel küpsetatakse klassik Vilde naabruses, meie akende all eesti uut rahvustoitu šašlõkki...

Suveks lasen koos perega siit küll igal aastal Kassarile jalga...» Ja ta lisas: «Harju tänaval tuleks transporti kohe oluliselt piirata.»

Vahepeal on hulk vett merre voolanud ja meie läheduses palju muutusi toimunud. Kõige drastilisem on olnud toidu- ja tööstuskaupade poodide kadumine kauplusepinna ruutmeetri röögatuks tõusnud hinna tõttu.

Kadus piimapood Karja tänavalt (mille vastu ka Kross ise ajakirjanduses sõna võttis), kadus kena kuldse kringliga leivapood just Raekoja platsi lähistel. Pole enam kalapoodi, kadusid plaadipoed esmalt Raekoja platsilt, seejärel ka Rüütli tänavalt, kadus vana postkontor ja lõpuks, üsna hiljuti, ka tema vastas asuv leiva- ja koogipood, kus eakad prouad kohvitassi taga suhteliselt talutava hinnaga saiakesi ja kohvi nautisid ning vanalinna kuidagi omal moel märgistasid.

Andis otsad ka Baltman Viru tänavalt, suur meeste juuksuriäri oli juba ammu enne kadunud nii sealt kui ka juuksuritöökoda Dunkri tänava algusest (kas seal kõrval polnud kunagi zoopood?), samuti nii meeste kui ka naiste soengute eest hoolitsejad Harju tänavast. Kuhu kadusid lillepoed, hulk kunstikauplusi ja galeriisid vanalinnast? Mõnusaist kohvikuist on saanud labased joomaurkad, kadunud on meeldiv, Tallinnale iseloomulik kohvilõhn – lõhn, mis oli me linnale mitte väga ammu koguni sümboolne.

«Kuhu kõik need paigad jäid, mis on neist nüüd saanud?» küsiksin tuntud laulu sõnadega. Vastus on lihtne: enamik on asendunud alkoholipoodidega, mis paiknevad pea igas vanalinnamajas. Konkurentsile on vastu pidanud vaid kulla ja juveelide ning ränka hinda maksva vana kunsti ja möödanikku iseloomustavate rekvisiitide pood. (Teate, aknal nood Lenini ordenid, vanad aukirjad jne.)

Jäänud on ka «nännipoed», kus kaubeldakse mujalt pärit masstoodetega. Ka valuutavahetusega te siinkandis hätta ei jää. Kõige selle tagajärjel on vanalinn kaotamas oma ilmet ja elanikkonda. On kuidagi nagu mumifitseerumas.

Selge, et aeg teeb oma korrektiive, paljud pudupoed ja juuksurid taanduvad kõikjal maailmas rohkem äärelinna-aladele. Ent vaadelgem näiteks Pariisi. Väikesed mugavad, n-ö oma-pere-poed, mille kliendid ja müüjad teineteist ammu tunnevad, on enamikus alles.

Tõsi, kõik neis müüdav on kallim kui mingites Selverites linna taga, kuid oma ostjaskonna on nad põhiliselt säilitanud. Pariis on edasi Pariis ja selleks ta jääbki. Aga Tallinn?... Siia on tekkinud suured kaubanduskeskused, otsekui linn linnas, mis ei peaks asuma nii vanalinna läheduses.

Viimasel ajal on hakatud (majanduslikust surutisest hoolimata) rohkem kasutama mahepõllundustooteid. See näitab, et ostujõulisi inimesi on mingil määral meilgi. Ehk kannataksime oma linna ilme ja ajaloo nimel meiegi välja teatud hulga traditsioonilisi õdusaid, aga paratamatult veidi kallimaid kesklinna minevikuhõngulisi poekesi, mis säilitaksid midagigi kunagisest hansalinnast.

Neist kallimatest poodidest osta pole ju kellelegi kohustuslik. Tunnistan, et vastavaid arvutusi pole ma teinud, kuid arvan, et linnavalitsus on tänini ennekõike mõelnud ikka oma kassale, mitte linna mainele.

Kunstnikelt kuulen, et müügilauad vanalinnas aina kallinevad, mistõttu väärtusliku originaalloomingu autorid katkestavad seal oma toodete müügi. Kas tagasi kitši ja matrjoškade juurde?! On meil, eestlastel, siis tõesti sedavõrd lambalik hing, et tee meiega mis tahad – mingeid ühisaktsioone ega streike pole karta ja ega valimistulemusedki kajasta rahva ootusi ja nõudmisi. Las need retoorilised küsimised jäägu üles.

Korraks tulen aga siiski tagasi liiklusteema juurde. Jaan Krossi lootused vanalinna motoriseerituse vähenemisele said vahepeal tõesti arvesse võetud. Pendel liikus teise äärmusse: oli aeg, mil vanalinna ei tohtinud isegi taksot tellida.

Olen ränkraskeid kohvreid varavalgel ja hilisõhtul kunagise Ararati ette lohistanud. Vanalinna korterisse mööbli toomiseks tuli hankida eriluba. Taksosid, kes oleksid saanud tõestada oma ettetellitust, oleks võinud ju Harju tänavasse siiski lubada. Praegu on lubatud vanalinnas kõigil liigelda. Juba aga liiguvad jutud, et jõuame endiste aegadeni tagasi ning varsti lohistan oma kohvreid nagu ennegi. Pole suudetud leida mõistlikku lahendust.

Praegu võite oma autoga küll Harju tänavasse sõita, kuid see on tehtud ülimalt keeruliseks. Vabaduse platsilt koguni lausvõimatuks. Pääsete löögile ainult kitsukest ühesuunalist Vana-Posti tänavat kaudu, mis on tihti kinni kiilut puldiga avatavate hooviväravate taga seisvatest autodest.

Ja Vana-Postisse pääsete ainult nii, et seate end Pärnu maanteel Kadriorgu suunduva trammi taha ootele ja saate üldjuhul vasakpöörde kultuuriministeeriumi poole teha alles siis, kui mõni julge inimene kasutab ülekäigurada draamateatri ees, mis sunnib trammi peatuma.

Kohe sattute aga silmitsi tubli korstnapühkijameistriga, kellest te paremalt poolt, mis oleks loogiline, enam mööda ei saa. Vasakult sõites olete aga kohe ninapidi koos nende sõidukitega, mis tulevad Gloria eest, sest Müürivahe on nende ainus võimalus Pärnu maantee suunas liikuda. Korstnapühkijast vasakule jääva ala sai endale hotell.

Olen mõelnud, et ei tea, mida arvataks, kui kirjanike liit püstitaks Harju tänava ja Rüütli tänava nurgale oma endise liikme ja meie presidendi Lennart Meri skulptuuri ja sulgeks Harju tänava ka teisest otsast. Küll me oma majaesist juba kasutada oskaksime, ja mul on tunne, et oma tähtsuselt ei peaks meie riigile aluse pannud Meri alla jääma iseenesest ju sümpaatsele korstnakoristajale...  

Kas tõesti tahetakse elu kuulsa minevikuga linnasüdames võimatuks teha? Ma julgen loota, et see ei lähe läbi, kuna Euroopa tasandilt – aga milliselt muult tasandilt meie, ise eurooplased, – seda protsessi, tavatut, erandlikku ja kultuurivaenulist, siis jälgima peaksime?! Eriti veel arvestades, et pasundame Tallinnast kui peatsest kultuuripealinnast.

On aeg alustada vanalinnas elu ahistavatele tegevustele vastuaktsioone! Meie, vanalinlased, ei kavatsegi armsast kodupaigast taanduda, vaid meil on tagumine aeg asuda oma õiguste eest võitlema!