Sajandivahetus tõi senise provintsilinna ellu muutusi

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii nägi omaaegsel postkaardil välja Raekoja plats.
Nii nägi omaaegsel postkaardil välja Raekoja plats. Foto: arhiiv

Tallinna ajaloos oli 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus suurte muutuste aeg. Linn kasvas hoogsalt, rajati mitmeid suuri tööstusi, koole, teatreid, haiglaid jms.


Tallinn sai raudteeühenduse ning tänavapilti ilmusid autod, trammid, ja mootorrattad. Ka väljaspool vanalinna hakati tänavaid sillutama ja kanalisatsioonitorusid paigaldama, uusi seltse ja ühinguid tekkis nagu seeni pärast vihma.



Kalamaja elaniku Peeter Sorguse mälestused haaravad erinevaid tahke linna elust. Kuna Sorgus kuulus pikka aega ka linnavolikogusse, siis teadis ta mõndagi linnavalitsemise köögipoolelt. Tema mälestused algavad 1870. aastast.



Tollal oli Tallinn tüüpiline Vene provintsilinn, mille elanikkond ei ulatunud veel 50 000 piirini ning nendestki oli ligi 10 protsenti sõjaväelased. Majad olid madalad. Näiteks Narva maanteel ei olnud ühtegi kolmekorruselist maja.



Kui Sorgus 18-aastase noormehena esimest korda Jõgeva kandist Tallinna jõudis, jahmatasid teda südalinna gaasilaternad. Snelli tiigi ja Balti jaama vahel laiusid heinamaad. Tiiki ümbritses tihe kuusehekk ning talviti asus seal liuväli, mida kasutas kaupmeeste selts. Seal, kus praegu asub Toompea nõlva all suurem spordiplats, oli sõjaväe moonaladu.



Praeguse Estonia teatri ja Valli tänava vahel asus suur kraav, mis kevaditi täitus veega. Kraavi kaldal kasvasid lopsakalt takjad ja nõgesed. Seal käisid Vene soldatid istumas ning sageli pandi mängima lõõtspillid ja löödi neidudega tantsu.



Praegune Viruvärava mägi oli rahvale suletud, sest seal asusid Grossmanni jahuaidad. Mägi ulatus peaaegu Vana-Viru tänavani ning Viru väravatest pääses ainult Grossmanni aitade juurde. Ühendus Vanalinna ja Vene turu (praeguse Viru väljaku) vahel käis Vana-Viru tänava kaudu, kust pääses Tuletõrje maja juurde. Viru tänav väravatest kuni Vene turuni kaevati läbi alles 1889. aastal.



Linnamüüri taga asus mitmesuguseid väiketööstusi, näiteks Valli tänava juures asus tündersepatööstus. Hilisema Estonia teatri ja Valli tänava vahel asunud kraav ulatus Karja väravani. Müür praeguse Väike-Karja tänava kohalt murti läbi alles 1882. aastal ja veel 14 aastat hiljem avati hilisema Estonia teatri juures uus turg.



Praeguse Georg Otsa tä­nav 3 hoone kohal asus 1870. aastatel veel Karjavärava vesiveski, mida pidas mölder Rahno. Hiljem ehitas ta auruveski Toompuiesteele. Selle hoone kohal, kus praegu on inglise kolledž, asus Karjakaev. Kaev rajati juba 16. sajandil ning oli kasutusel kuni 20. sajandi alguseni. Karjakaev asus allpool maapinda ning selle juurde viisid trepid. 1870. aastatel ei peetud Karjakaevu vett kuigi puhtaks. Sellegipoolest viidi kaevust vaatidega vett limonaaditehasesse.



Vesiveski töötas ka Harju väravas. Seda pidas Viljandimaalt pärit Mihkel Teslon. Ta ehitas ka villaketramise ja kraasimise töökoja.



Raekoja platsil tegutses veel endiselt turg, mis oli avatud kuni lõunani. Turule ilmus rohkesti talurahvast oma hobuvankritega. Juurvilja ja muud rohelist müütasid linna «ogorodnikud», kes olid enamasti venelased.



Värviküllasemaks turukülalisteks olid talvel muhulased, kes sõitsid siia kalakoormate ja hülgerasvaga ning kandsid rahvariietust. Muidu rahvariides inimesi enam näha polnud.



Turu ääres olid mõned trahterid, kus inimesed võisid «sooja» saada. Üks kuulsamaid nendest oli Moskovski trahtiir, mis asus kahel korrusel ja mida pidas keegi eestlane. Teine tuntud trahter asus Voorimehe ja Kinga tänava nurgal ning kandis Alt-Berlini (Vana-Berliini) nime. Moskovski trahtiir oli peenema rahva jaoks.



Raekoja all asunud Ratskeller oli samuti mõeldud peenemale seltskonnale. Raekoja keldris võis juua õlut või veini. Üheks tuntumaks restoraniks linnas oli Saksa teatri restoran, mis asus Nunne tänava ääres. Mõisnikud peatusid Nunne tänava ja Laia tänava nurgal asunud võõrastemajas Goldener Adler.



Teiseks maaeliidi peatuskohaks oli Narva maanteel asunud Blatti hotell. Ärimeeste peatuskohtadeks olid Kuld Lõvi Harju tänaval ja Peterburg Rataskaevu tänaval.



Kondiitriäridest oli tuntum Kuld Lõvi vastas asunud Konditorei Seegrün. Hiljem muutus see joogikohaks. Seegrüni kõrval oli joogikoht paljuütleva nimega Schwarzer Stiefel (Must saabas), mis oli tavaline kõrts.



Kõrtse võis leida ka väljapool linnasüdant ja neid võis märgata kaugelt punase laternatule järgi. Tollal ei olnud Tallinnas punastel laternatel sellist tähendust mis praegu.



Lihtrahvas käis pühapäeviti innukalt Koplis puhkamas. Seal oli vana mõisa kohal õllepood ja trahter, pühapäeviti võis ka tantsida. Rohkesti kõrtse oli Paldiski maanteel, nendest nimekaim oli Strohmi ehk Stroomi kõrts.



Üks pidutsemiskoht oli ka Pärnu maanteel Fahrenholzi suvemõisa juures. Kuulsad olid veel Mõigu ja Tondi kõrts. Viimane neist asus Lasnamäel. Käidi ka Pirital.



Lõbumajadest oli enamik koondunud Karu tänava ümbrusse, külastajateks olid seal peamiselt meremehed. Parimaks lõbumajaks peeti Kuke tänava alguses asunud suurt kahekorruselist puumaja, kus käisid peamiselt linnasaksad. Polgu tänaval oli lõbumaja, mis kandis Deutscher Rheini nime.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles