Võiks arvata, et tänapäeval osatakse hinnata ka neid linnaehituslikke muistiseid, mis maa sisse on jäänud ja ainult vanadelt plaanidelt-piltidelt näha – aga võta näpust, kirjutab ajaloolane Jüri Kuuskemaa.
Ohver vabadussambale: aimamatud müürid Harjumäel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Püstitatava Vabadussamba epopöa on ilmutanud, et asjaosalistele jäi märkamatuks nii elementaarne dokument nagu Tallinna insenerikomandos 1825. aastaks koostatud üksikasjalik kindluslinn Tallinna plaan, millel mitte üksnes iga hoone, vaid ka iga kindlusmüüri jupike ning koguni bastionidel kasvanud puud on ära tähistatud. Selle mitmel puhul publitseeritud plaani täienduseks sobib Pariisis 1833. aastal litografeeritud album 20 Tallinna vaatega, kus iga linnavärava esise väljanägemisest pilt sees.
Prantsuse litograafid kasutasid eeskujudeks balti kunstnike Karl von Kügelgeni, Eduard Hau ja Theodor Gehlhaari teoseid, mis linna arhitektuuri üsna täpselt kujutasid. Ent linlased – sõdurid, politseinikud, talupojad, hobused ja koerad – joonistasid prantslased oma suva kohaselt Tallinna tänavatele ja teedele liiklema. Hoolimata sellest, et Pariisis välja antud Tallinna album on meie tänavatel jalutavate pariislaste tõttu kurioosne, on arhitektuuri esitus selles enam-vähem usaldusväärne.
Tarvitseb vaid võrrelda 1825. aasta linnaplaani ning Pariisi Tallinna-albumi lehte «Harju värav», kui variseb kokku viimastel kuudel meedias kinnistunud väide, et Harjumäel vabadussambale ette jäänud ning lammutatud müüristik oli aimamatu üllatus ega olnud ühelgi ajaloolisel bastioniplaanil fikseeritud.
Armas lugeja, vaata nüüd ise, omaenda ihusilmaga Ingeri bastioni ehk Harjumäe vaadet ja plaani idapoolset, praeguse Vabaduse väljakuga külgnevat osa. Plaanil on sõõridega märgitud koguni 20 pärna bastioni lael, mis istutati aastal 1728. Neist on praeguseks alles seitse.
Augsburgis Pariisi väljaande järgi tehtud koopia Harju värava vaatest (umbes 1835) esitab meile bastionil kolmel tasandil paiknenud müüre, millel on horisontaalsed pilud. Need pole midagi muud kui suurtükkide laskeavad, kuigi ebausutavalt laiaks venitatud. Augsburgi litograafile ei saa muidugi pahaks panna eksimust militaararhitektuuri tõetruuduse vastu (ega ka toomkiriku tornikiivri kurvatuuride ebatäpsust), sest saksa litograaf polnud Tallinna torne ja müüre oma ihusilmaga näinud.
Inseneride komando mehed olid kohalikud ja seega usaldusväärsemad. Nende tehtud plaanil on bastioni muldkehandil samuti kolm müürivööndit, mis praeguseks maapinnalt kadunud. Neist alumine, mis Vabadussamba vundamendi asukoha ettevalmistamisel totaalse üllatusena nähtavale ilmus, osutus lahendamatuks probleemiks kahe kuu eest koos käinud ekspertide komisjonile. Nood arvasid, et ehk on tegemist bastioni mullalasu toestamiseks ehitatud tugimüüridega. Teadmata, millega on tegemist, oli komisjonil hõlbus anda lammutusluba. Kaks liiget olid siiski vastu.
Väidetakse, et tasuta lõunaid pole. Kui tahad midagi saada, ole valmis selle nimel midagi loovutama või ohverdama, olgu inimsuhtluses või kommertstegevuses. Küllap ka Vabadussamba püstitamisel on nõndasamuti. Ent on päris hale lugu, kui kiirustamistuhinas ei võeta vaevaks selgitadagi, mis muinsusvara ohverdatakse uue klaasposti ehitamiseks. UNESCO maailmapärandi linnades pole kombeks lõhkuda vana kultuuri säilmeid uue kultuuri rajamiseks. Nii lihtsakoeline mõte, et uut võib rajada kas põlisväärtuste kõrvale või neist veidi eemale, mitte aga peale, alla, otsa või asemele, vajab Tallinnas veel harjumist.
Küsimustele, kas Vabadussamba rajamisega saavutatav peadpööritava kolossaalsuse efekt saab olema väärt korvama niigi liialt puude varju jääva Kiek in de Köki täiendavat kinnikatmist Vabaduse väljaku poolt vaadates ning tükikese meie põlise kindlusarhitektuuri mahalõhkumist, saab vastata alles pärast samba valmimist. Lootkem tagantjäreletarkusele.