Paljudes Euroopa riikides on praegu väga populaarseks uurimisteemaks linnades asunud väikeaiapidajate ühingud. Selliseid ühinguid oli ka Tallinnas ning esimesed neist rajati juba enne I maailmasõda suuremate ettevõtete juurde.
20. sajandi alguse Tallinna palistasid peenrad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Markantseks näiteks oli Balti Puuvillavabrik, kus eraldati kõige suuremat puudust kannatavatele inimestele väiksemaid maalappe juurviljakasvatuseks. Sõja-aastatel, kui töötajate sissetulekud veelgi vähenesid, kerkis selliseid aedu mitmele poole väljapoole linnakehandit.
Uuele tasemele jõudis potipõllundus 1920. aastate keskel, kui juurviljaaedade juurde hakati rajama väikseid aiamaju. Pelgulinnas tegutses tollal mitu juurviljakasvatajate seltsi.
Kuigi Pelgulinn oli endiselt töölislinnaosa, muutus elanike koosseis siin palju. Suure korterikriisi tõttu asusid siia elama paljud need, kes varem sellest piirkonnast kuuldagi ei tahtnud. Lähedusest olid selleks ajaks kadunud endised heinamaad. Need olid üles küntud ning sinna kasvama pandud kapsaid, kaalikaid ja kartuleid.
Stroomi tee äärsed heinamaad olid renditud Tallinna Juurvilja Kasvatajate Ühingu aiandushuvilistele, Härjapea ja Stroomi randa viiva tee äärde tekkisid Tallinna Väikemaaharijate Seltsi aiamaad ning Heina tänava ääres, kus praegu asuvad paarisnumbritega majad, paiknesid Tallinna Pelguaianduse Seltsi peenrad.
Usin tegevus põllulappidel algas kevadel ning kestis hilissügiseni. 1920. aastate keskpaigaks võeti aiamaade alla pea kogu vaba maa Pelgulinna ümbruses. Heinamaade vöönd kuivas kõvasti kokku ning nihkus Pelgulinna hoonetest kaugemale. 1920. aastate keskel oli kolmandikul pelgulinlastest maalapp. Kui sõjajärgsetel aastatel kasvatati juurvilja häda sunnil, siis aja jooksul muutus see paljude tallinlaste hobiks ja vaba aja veetmise vormiks.
Ka aiasaaduste müük osutus tasuvaks. Seega leidus väga vähe neid, kes oma maalapi rendilepingut ei pikendanud.
1920. aastate lõpus jaotati maatükke veel Paldiski maantee lähedusse. Aastakümne lõpul võeti kasutusele ka Stroomi raba alad, kus köögivilja kasvatati. Juurviljapõldude vahele ehitati hööveldatud laudadest putkad, kus võis vajaduse korral ööbida. Nende ette istutati lilli ja marjapõõsaid. Tähelepanuväärne on veel see, et hoolimata kasinast sissetulekust juhtus harva, et keegi põllult midagi varastama läks.
Potipõllumeeste valduste kõrval tekkis Pelgulinna tagamaadele ka talu moodi majapidamisi. Aktiivne aiamaade rajamine lõikas veelgi enam läbi ühendusteid kesklinnaga. Jalgrada Rohu ja Telliskivi tänavalt raudteetammile oli veelgi kitsamaks muutunud. Et säästa kartulivagusid ja peenraid tallamise eest, tõmmati mõlemale poole jalgrada okastraat.
1930. aastatel mitmed potipõllunduse seltsid ühinesid. Aastakümne keskel oli Tallinnas viis väikeaiapidajate seltsi, kuhu kuulus umbes 1500 juurviljakasvatajat. Väikeaiapidajatele renditi ühtekokku ligi 75 hektarit maad. Kui varem oli väikeaiamaade pidamise peamiseks motiiviks toimetuleku parandamine, siis 1930. aastatel seostati seda peamiselt meelepärase puhkusega.
Aiamaad muutsid tunduvalt siinset maastikku. 1930. aastate lõpus ulatus aedlinnak Baltika korstnast Balti Puuvillavabrikuni. Rabamaa oli soodne kartulite ja maasikate kasvatamiseks, kuid katsetati ka viinamarjadega.
Paljudel kruntidel kasvasid lilled, mõned ehitasid ka triiphoone. Igal krundil oli väike putka, mille ehitamine läks maksma umbes 200 krooni.
Siinse piirkonna mõjukaim oli Tallinna Pelguaianduse Selts. 16. oktoobril 1935. aastal peeti seltsi esimene peakoosolek, mis volitas juhatust sõlmima linnavalitsusega aiamaa saamise lepingu. Juba sama aasta 22. oktoobril sõlmis linnavalitsuse majandusosakond seltsiga kuueks aastaks rendilepingu 123 794 m² Heina tänava ääres asunud vaba maa peale.
Rentnik pidi maksma aastarenti 618 krooni ning oli kohustatud maad korralikult harima. Rentnikud võisid oma maalapile ehitada vaid mitteköetava vahiputka linnavalitsuses kinnitatud projekti järgi.
Aiamaid oli Pelgulinna ümbruses veel Tallinna Juurvilja Kasvatajate Ühingul (Merimetsa teel, Kolde tee pikendusel ja Heina tänaval) ning Tallinna Linna ja Maakonna Väikemaaharijate Seltsil (Härjapea tänava ja Stroomi randa viiva tee ääres).