Tallinnas on juba keskajast nimeliselt teada mitu sauna. Näiteks Rüütli 20 asus Bolemanni saun, mida esimest korda mainiti 1387. aastal, kui raehärra Johann Bolemann loovutas selle raele, et vaesed saaksid seda neljapäeviti tasuta kasutada.
Pealinlased käisid linnasaunas juba keskajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saun läks rae käsutusse 1391. aasta jõulude ajal ning see tegutses linnasaunana veel 1550. aastal.
Jäljed kunagistest saunadest on talletunud ka kohanimedena. Näiteks praegusel Sauna tänaval tegutses saun 14.–16. sajandil. Nunne 5 asus 19. sajandi teise pooleni viiekorruseline Saunatagune torn. Praegu on sellest tornist hoone müüris lammutustest järele jäänud osi.
Ajaleht sarjab
Gustav Adolfi gümnaasiumi hoovist avaneb vaade linnamüüri taastatud galeriile. Kahe suurema, Nunnatorni ja Kuldjala torni vahel asuv sadultorn kannab Saunatorni nime. Kahtlemata olid saunad Jaani seegi ja kasarmute juures. Ei ole kaugeltki juhus, et Peeter I lasi esimeste hoonete seas püstitada Kadriorgu ka sauna.
Alati kui nõudmine ületab pakkumist, kannatab kvaliteet. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, kui Tallinna elanikkond kiiresti kasvas ning teenidus ei jõudnud sellega sammu pidada, mindi tihtipeale kergema vastupanu teed. See kajastub ka tollases ajakirjanduses.
Näiteks 5. jaanuari 1904. aasta Tallinna Teataja kirjeldab üsna tüüpilist olukorda Tallinna saunades: «Kiru saunu palju kirud, ühesugused on nad ikka ja kõikjal: külmad, mustad, koristamata, veekraanid kuivad jne. Selgesti tulid need nähtused välja enne pühi, kui rohkem rahvast saunas käis. Mitmes kohas leidsid saunalised end raskes olukorras.»
Leht jätkab: «Näiteks, inimene läheb sauna, maksab raha, võtab riidest lahti, teeb ennast juba märjaks ja seebiseks, kui äkki kõikide suust hädakisa kostab, et soe vesi otsas. Katsutakse üht ja teist kraani, kuid ei midagi. Mis teha? Saun on juba iseenesest külm, kerisekivid susisevad ainult natuke kui leili visata ja nüüd hakka end veel külma veega pesema. Kuid midagi pole teha, kui ei taha riideid seebise keha peale panna.»
«Ühte sauna tulnud kolm noormeest, kes kõigepealt küsisid, kas sooja vett on? See saun oli neil kolmas koht, kus sooja vee kohta küsimas käidi. Öeldi, et sooja vee puudust ei ole, kuid soe vesi sai siiski enne otsa. Ühe sauna kohta teatakse rääkida, et 30. detsembri hommikul pandud umbes 25 halgu puid ahju, mis ahju parasjagu soojaks tegi, kuid palavusest ei saanud juttugi olla,» vahendas leht saunamuljeid.
Pahameelt tekitas seegi, et õhtul kella 5–6 ajal ei saanud enam kuidagi leili. «Taheti ahju uuesti kütta, kuid lähema järelekatsumise peale jäeti see aga tegemata, sest kerisekivid olid veel soojad. Külmuse ja veepuudusega ühes torkab igal pool silma mustus ja koristamatus. Sauna põrand, pingid, lava – need on kõik mustad, puu on juba pihastama löönud ja nilbe korraga kaetud. Terves saunaruumis valitseb raske, lämbunud ja haisev õhk.»
1920. aastate algul tegutses Tallinnas 14 sauna. Pelgulinna ainuke saun asus Olga (Pebre) tänaval. See kandis Lobjaka sauna nime ning erinevalt paljudest teistest Tallinna saunadest oli see heas olukorras. 1920. aasta suveks saun paraku suleti majanduslikel põhjustel.
Lähim oli Kalamajas Põhja puiesteel asunud saun (hilisema tekstiilitööstuse Suva territooriumil), kuid ka see suleti peagi. Uuesti avati Lobjaka saun 1923. aastal. Koplis tegutses 1920.–1930. aastatel kolm üldkasutatavat sauna ning mitmeid asutustele ja sõjaväeosadele kuulunud saunu.
Saunade poolest oli kuulus Kalamaja. Juba 1542. aastal rajati Püha Gertrudi kabeli lähedale saun, kus kasutati nii magedat kui ka soolast vett. I maailmasõja ajal asus Vana-Kalamaja 20 paekivist hoones Anna Groševaja ja Joosep Apollo saun.
Vabadussõja ajal ja pärast sõda oli sauna omanikuks Kinejev. Kütusekriisi ajal võtsid leidlikud omanikud kasutusele põlevkivi, mis võimaldas saunapiletite hinda alandada 2 margalt 1 margale ja 60 pennile ning tõi neile kliente juurde.
Kinejevi saunas oli kombeks riietekapi eest saunanaisele
jootraha maksta. Et seda teistes Tallinna saunades ei nõutud, tekitas lisaraha nõudmine tihtipeale arusaamatusi.
Kalma saun – 80
Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal asus I maailmasõja ajal ning Eesti Vabariigi algaastail Jaan Lutsule kuulunud saun. Saun tegutses kahekorruselises paekivist hoones ka Vabadussõja ajal. Sõja lõpuni saun aga tegutseda ei saanud – 1919. aastal kolis sauna ruumidesse tekstiilitööstus Rauaniit.
1928. aastal valmis Vana-Kalamaja 9a (tollal 11a) arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi uusklassitsistlik art deco elementidega kahekorruseline saunahoone.
Saunahoone ooteruumi seinu kaunistavad antiigiteemalised bareljeefportreed ning sissepääsu kohal oli silt «Kalma saun». Sama nimi oli registreeritud ka 18. novembril 1928. aastal Kaubandus-Tööstuskoja Äriregistris. Tallinna ühe kaasaegsema sauna omanikuks oli Paul Vinter. Pärast tema surma 1934. aastal sai sauna omanikuks Alice Vinter.