Õiguskantsler Indrek Teder tegi riigikogule ettepaneku viia kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kooskõlla põhiseadusega. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et valimisringkondade moodustamine linnaosade kaupa ja mandaatide erijaotus valimisringkondade vahel, nagu Tallinnas toimub, on vastuolus valimiste ühetaolisuse ning proportsionaalsuse põhimõtetega, mida põhiseadus ette näeb. Riigikogu alustas ettepaneku menetlemist.
Meenutame viimaseid valimisi pealinnas. Hääletamas käis 44% hääleõiguslikest elanikest ja kehtivaid sedeleid kogunes ühtekokku 136 582. Viie protsendi künnis oli 6829,1.
Valimistel osalesid kümme parteid ning nn nimekirja pluss mõned üksikkandidaadid. Nimetatud künnise ületas viis erakonda. Ülejäänud ei suutnud vajalikku arvu toetushääli koguda. Künnisetagustele langes 5,9% häältest.
Kui otsevalimise tulemused on käes, järgneb mandaatide jagamine. Kõige lihtsam, arusaadavam ja valijatele vastuvõetavam viis oleks lähtuda erakonnale antud häälte protsendist. Tallinna volikogus on 63 kohta. Niisiis peaks iga erakond saama volikogus kohti saavutatud suhtarvu järgi.
Kolme aasta eest oleks seda printsiipi rakendades olnud ühe mandaadi hind Tallinnas 2168 häält ja 1,58 protsenti. Üks täpsustus siiski. Kuna umbes kuus protsenti häältest läks kaduma, on arukas suurendada künnise ületanud erakondade protsenti proportsioonis nende tegeliku valimistulemusega.
Paraku on seadusandja loonud Tallinnale hoopis kavalama süsteemi. Esitan tabeli, mis toetub 2005. aasta 16. oktoobri valimistulemustele.
Oleks igale erakonnale arvestatud kohti selle põhjal, kui palju anti Tallinna kõikides linnaosades erakonnale hääli kokku (pluss suhteline osa künnisetagusest 5,9%-st), saanuks Keskerakond viis ning Reformierakond ühe koha vähem, õigemini: jäänuks lisakohtadest ilma. Iganenud seaduse tõttu kaotas Isamaaliit ühe, SDE kaks ning Res Publica kolm mandaati. Tallinna ei juhiks praegu üks partei, vaid koalitsioon.
Veel kummalisema tulemuse andsid kuue aasta tagused valimised oktoobris 2002. Isamaaliit jäi tookord 6,8%-ga sootuks tühjade kätega ja Eestimaa Ühendatud Rahvaparteile rehkendati 8,3% eest vaid kolm kohta. Samal ajal tõid 38,5% Keskerakonnale 32, 21,0% Res Publicale 17 ja 15,2% Reformierakonnale 11 mandaati volikogu 63 võimalikust.
Õiguskantsler näeb konflikti põhiseadusega asjaolus, et Tallinna volikogu valitakse linnaosade kaupa ja mandaatide jaotusel kehtib erikord. Sellega asi ei piirdu. Seadustatud disproportsiooni ei tekita üksnes need seigad, millele viitab õiguskantsler.
Eesti valimisseadustest oleks ammu aeg kõrvaldada kurikuulus «modifitseeritud d’Hondti jagajate meetod». Formaalselt d’Hondt põhiseadust ei riku ja nähtavasti seepärast Indrek Teder seda ei puudutanud. Küll aga moonutab too jagajate meetod valijate tahet pärast valimisi mandaatide jagamisel.
Tänu vastavale pügalale saavad edukamad erakonnad kohti juurde. Rakendub põhimõte: mida suurem on erakonna toetus, seda heldemalt lisandub talle kohti riigi- või volikogus. Üheksakümnendatel aastatel, kui meie erakonnad ennast alles jalule ukerdasid, tundus hakkamasaavate premeerimine asjakohane. Kindlasti aga mitte praegu.
D’Hondt mõjutab kohalike valimiste tulemusi. Siiski saame kõige selgema pildi selle moonutustest riigikogus. 1992 oli Isamaa 22% väärt 29 ja Kindla Kodu 13,6% 17 kohta. 1995 muundus KMÜ 32,2% 41 kohaks, 1999 Keskerakonna 23,4% 28 kohaks, 2003 Keskerakonna 25,4% ja Res Publica 24,6% mõlemale 28 kohaks, 2007 Reformierakonna 27,8% ja Keskerakonna 26,1% vastavalt 31 ja 29 kohaks.
Loodan, et õiguskantsler jätkab. Et 2008. aasta 3. novembri ettepanek nr 3 on esimene samm Eesti valimisseaduste korrastamisel.
Presidendi valimise kord on meil täiesti kiivas. Selle puhul ei saa proportsionaalsusest ning ühetaolisusest isegi mitte tingimisi kõnelda. Samas on tegemist kõva pähkliga. Sest põhiseadus, kui ta määrab valimiskogusse igast kohaliku omavalitsuse volikogust vähemalt ühe esindaja, räägib iseendale vastu.
Parteikontorites enne valimisi pingereastatud nimekirjade järgi jaotatavad kompensatsioonimandaadid on ajast ja arust. Kinnised nimekirjad Euroopa Parlamendi valimistel tähendavad selget tagasiminekut osalusdemokraatia arengus.
Ja siis need asendused ja korduvad vahetused riigikogus ja volikogudes. Proportsionaalne valimissüsteem välistab vahevalimised ja eeldab asendusliikmeid. Aga nende kasutamine ei saa ega tohi olla nii massiline nagu meil. Kümnest isikumandaadiga seadusandlikusse kogusse valitud saadikust toimetab seal ainult kolm: Mart Laar, Vilja Savisaar ja Keit Pentus. Ülejäänute kohti täidavad substituudid. Pahatihti oli asendaja häälesaak kümme või rohkemgi korda asendatu omast väiksem.
Jah, tõesti – vajame mitut seaduseparandust. Et pügalad oleksid kooskõlas põhiseaduse põhimõtete ning vaimuga. Et valija otsust ning ootust võimalikult adekvaatselt arvestataks.
Erakond Häälte arv Häälte protsent Suhtosa 63st Mandaadijaotus
tegelik parandatud loomulik tegelik
Keskerakond 56 143 41,1 43,6 27,4 27 32
Reformierakond 28 220 20,7 22,0 13,8 14 15
Isamaaliit 16 598 12,2 13,0 8,2 8 7
SDE 15 175 11,1 11,8 7,5 8 6
Res Publica 12 251 9,0 9,6 6,1 6 3