Pelgulinna majanduselus andsid tooni väikeettevõtted

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaade linnaosa ühelt tuiksoonelt Telliskivi tänavalt Pelgulinna elamute poole. Esiplaanil paikneb Balti Raudtee Peatehaste laoplats.
Vaade linnaosa ühelt tuiksoonelt Telliskivi tänavalt Pelgulinna elamute poole. Esiplaanil paikneb Balti Raudtee Peatehaste laoplats. Foto: Eesti Ajaloomuuseumi fotokogu

Kuigi Pelgulinnas oli enne 1940. aastat suuremate ettevõtete hulka kuulunud Balti Raudtee Peatehased ja õlivabrik Extraktor, ei olnud need linnaosas tooniandvad. Kohalikule turule orienteerunud väiketööstused olid selles linnaosas üheskoos kaalukamad. Ainuüksi leivatööstusi oli 1920. aastatel mitmeid.


Näiteks 1922. aastal asutati Alberti (tänapäeval Roo) 25 väike leivatööstus, mis 1930. aasta sügisel viidi üle Õle 17. 1929. aastal alustas tööd OMA leivatööstus nr 2 Telliskivi 1 vastvalminud hoones. Kahe leivaahju juures töötas 6–9 inimest.



1922. aasta novembris alustas Alberti (Roo) 4 tööd makaronivabrik Minerva. Ettevõtte algaastatel tuli hulk tööd teha käsitsi. Aastate jooksul täiendati sisseseadet, muretseti uued kuivatusvahendid ja sellega paranes toodangu kvaliteet.



Toitu mitmele maitsele

1924. aasta suvel alustati vabriku põhjalikku rekonstrueerimist. Osteti uued makaroni valmistamise seadmed. 1923. aastal valmis kahekorruseline kivist tootmishoone.



Minerva valmistas aastakümne keskel ööpäevas 100 puuda makarone. Neid tehti kahe pressiga, mis korraga pressisid 1,5 puuda makarone või nuudleid. Kuivatamiseks oli kaks kuivatusruumi, kus tooteid kuivatati 8–9 tundi. Kasutati peamiselt Tallinnas jahvatatud jahu.



Töö toimus kolmes vahetuses. Käitises oli 25 töötajat, peamiselt naised. Ainult pühapäeviti ettevõte ei töötanud. Suurem osa Gustav Treierile kuulunud käitise toodangust saadeti puudastes kastides turule. Kolmandik toodangust läks pakendis poodidesse.



Teine makaronitööstus, mis asus Paldiski mnt 46, oli vähem edukas. 1922. aasta septembris andis Tallinna linnavalitsus loa asutada sinna makaroni- ja nuudlivabrik Rotalia. 1924. aasta alguseks oldi pankrotis.



Vabrik koos sisseseadega kuulus omaaegsele haridusministrile Juhan Kartaule ning 31. jaanuaril 1924 läks see enampakkumisel müügile, omanikuks sai import-eksport kaubakontori omaniku J. Beljagini tütar.



Uus omanik pani käitisele uue nime – makaronivabrik Irene, kuid sellele vaatamata makaronitööstus rohkem seisis, kui töötas. 1926. aasta alguseks läks ettevõte tellimuste puudumise tõttu uuesti pankrotti.



Väiksemad leivatööstused asusid veel Heina 2 ja 29a ning Alberti (Roo) 2. Alberti 20 ja hiljem Alberti 5 asus Reineri kompvekitööstus Bon-Bon, kus 1920. aastate keskel töötas viis inimest. Heina 23 ja Härjapea 10 asusid kalatööstused, Grigori (Õle) 5 sinepitööstus ning Tarabella (Timuti) 26 ja Õle 13 vorstivabrikud.



Tarabella 26 loodi 1920. aastate lõpus H. Scheini nahatööstus. 1920. aastate algul tegutses Telliskivi 3 lühikest aega Herbert Buschmanni vorstivabrik, Tarabella 30 Magnus Janteri kaljatööstus.



Kuna Pelgulinna kandis oli palju savi, siis olid sealsetel savitööstustel omad eelised. Tõsi küll, suurim Pelgulinna tellisevabrik, mis asus hipodroomi kõrval, ei suutnud uutes oludes senist tegevust jätkata. 1920. aastate keskel olid Paldiski mnt 48 umbes 27 350 ruutsüllasel (1 ruutsüld – 4,9 m²) kinnistul, mis omal ajal kuulus Baltika tellisetööstusele, kvartali sisemuses alles vaid varemed.



Väiksematel savitööstustel aga oli lihtsam leida oma nišš. 1920. aastatel tegutses Pelgulinnas mitu savitööstust. Telliskivi 5 tellisetööstus asutati 1921. aastal, omanikuks oli hiljemalt 1922. aastast Johannes Reile. Töökojas töötas 12 töölist. Gri­gori (Õle) 5 ja hiljem Oskari (Ristiku) 6 tegutses Juhan Oha savitööstus. Aastakümne keskel töötas seal kuus töölist.



Mulla 8 tegutses alates 1921. aastast Bernhard Pruubergi savitööstus Keraamika, mis asus 1,5-tiinusel krundil, kus savi paksus oli keskmiselt 14 jalga. Savi võeti aukudest välja vagonettidega vintsi abil. Telliskivi 4 tegutses 1920. aastate algul lühemat aega Johan Sule raudbetooni- ja tsemenditööstus.



Telliskivi 7 asus teinegi raud­betooni- ja tsemenditööstus, mis loodi juba 1908. aastal. Paldiski mnt 46 tegutses alates maist 1922 Otto Kaalu tsemenditööstus, Telliskivi 9 Arthur Hausi katusepapivabrik, mille hiljem omandas M. Zitron.



Vagunitäis autošassiisid


Pelgulinnas oli ka metallitööstusi. Üheks omapärasemaks oli lühikest aega Paldiski mnt 46 asunud Volbrecht Tatsi autoremonditöökoda. 1. mail 1922 asutatud tööstuses töötas algul vaid kolm, hiljem 12 töölist.



Tatsi tütre Marta Tapperi mälestuste järgi õnnestus tema isal Venemaalt opteerudes kaasa tuua vagunitäis erinevate autode šassiisid. Selline unikaalne võimalus avanes tänu Tatsi abikaasa onule, kellele kuulus üks paremaid ja kuulsamaid kingsepatöökodasid Peterburis, mis valmistas jalanõusid muu hulgas kõrgetele ametikandjatele nii tsaari- kui Nõukogude ajal.



Tänu sellele, et ükskord tuli täita Nõukogude salateenistuse ülema Feliks Dzeržinski tellimus, õnnestus Tatsil Venemaalt lahkudes vajalikke materjale kaasa võtta. Tatsi töökoda asus Paldiski maanteel vaid paar aastat, siis viidi see üle Kopli tänavale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles