Supiköök päästab näljast majanduslanguse ohvreid

Nii kirjeldas kodutuid aitava Päästearmee Eesti juht Inge Ojala majanduslanguse tagajärgi. Aastaga on tema sõnul väga palju muutunud. «Ma ütleks, et inimesed ei ole tühja kõhuga, vaid lausa näljas. Kui eelmisel talvel käis meil päevas 70–80 inimest, siis nüüd 250 inimest,» tõi Ojala võrdluse.

Reede pärastlõunal tungleski Tallinnas Paljassaares asuvas Päästearmee majas hulk inimesi. Soe puhketuba oli supiköögi külastajaid pilgeni täis. Telekas mängis, osale oli kõhutäie järel magus uni peale tulnud.

Tõsi, paljudelt ei peakski elukäigu kohta küsima, sest elu on lausa näkku kirjutatud. Teistel reedab käitumine ja lõhn sõprust alkoholiga. Ojala sõnul tulevad sööki otsima ka noored narkomaanid, kes pole oma elus paremaid aegu näinudki.

Kuid leidub ka teistsuguseid külastajaid. Lõuna-Eestist Värska kandist pärit 60-aastasele Aleksei Mehevetsile oli eilne käik Laevastiku tänava supikööki viies. «Supp on väga hea ja söögitegijad sõbralikud,» kiitis mees. Seekord pakuti makaroni-köögivilja suppi ja teada on, et esmaspäeval saab seljankat.

Selgub, et Mehevets on olnud ilma tööta alles enam kui aasta, sest siis viis puusaluu murd mehe invaliidsuspensionile. Setumaalt tuli mees Tallinna 1965. aastal, lõpetas siin kutsekooli ning on aastakümneid eri asutustes palgal olnud.

Nüüd elab mees aga Kopli öömajas. Ta tunnistas, et on täiesti üksik ning kõik sõbrad ja sugulased on surnud. Aasta pärast tuleb aga mehel ilmselt tagasi tööturule minna, sest invaliidsuspension lõpeb.

«Ma usun, et elu läheb ikka paremaks, kus ta pääseb. Ja kui ei lähe, siis tuleb surm,» teatas mees optimistlikult. Mehevetsi juttu jäävad mitu inimest kuulama. Üks siniseks löödud silmaga noormees saab sellest julgust. «Küsige lehes, miks korra kinni istunud inimesi enam tööle ei võeta. Ma tahan väga tööd leida, aga ei võeta,» tunnistab ta mornilt.

Üks proua kiusab kord üht, kord teist puhkehetke nautivat meest, kuid oma elust rääkida ei soovi. Elu pole aga muretu.

Nii ei tea Ojala, mis saab pärast 7. jaanuari, kui paljude asutuste ühistöös korraldatud toitlustusprojekt «Jõuluks kõhud täis» Tallinnas lõpeb, sest abivajajaid on nii palju.

Elu pahupool tuleb välja ka supiköögis. Peale selle, et tahetakse jõudu näidata, läksid vahepeal kaduma ka kõik lusikad ja pesuruumis duši metallist osad. Põhjus lihtne: neid asju saab kokkuostu viia.

Nüüd tuleb sööjatel leppida plastmasslusikatega. Dušiga läks siiski paremini: kui mitu kuud puudus pesemisvõimalus, saadi aru, et nii ikka ei lähe. Pärast seda pole pesuruumist enam midagi ära kadunud.

Ehkki supiköök on üks väheseid söögikohti, kus korraga nii palju suppi antakse – üks portsjon kaalub 350 grammi –, jääb sellest väheks.

«Paljud on nii näljas, et võtavad kolm-neli portsu. Kuidas ma ütlen, et ei saa, kui inimene lausa väriseb ja nõuab süüa. Mõned on suured mehed,» kirjeldab hädaliste päästja Ojala oma igapäevatööd. Paljud ei taha aga ainult süüa, vaid ka muret kurta või elust rääkida.

Õnneks saab suure potiga keeta 500 taldrikutäit suppi ning hädapärast juurdegi teha. Selgub, et keetmisel ei löö kaasa ainult kokk, vaid kõik kuus Päästearmee majas töötavat inimest. Ka Päästearmee autojuht Jevgeni Žolobovski asub hommikuti kell 6.30 koos koka, koristaja ja kolme sotsiaaltöötajaga kartuleid ja porgandeid tükeldama, sest nii saab kas või natukegi hädalisi aidata.