24. oktoobril 1870 avati pidulikult Gatšina-Paldiski raudteeliin, mille üks peatustest oli Tallinnas. Juba 1872. aastal avati suvitajate survel ka praegune Nõmme peatus. Tollal kandis see nime «Peatus 7. verstal».
Eesti edestas elektriraudtee rajamisel lõuna- ja idanaabrit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. sajandi lõpul ning 20. sajandi algul ehitati juurdeveoteed Tallinna suurtele tööstusettevõttele. 1901. aastal avati liiklus Tallinna ja Viljandi vahel. 1912–1918 rajati Peeter Suure merekindluse väljaehitamiseks Tallinna ja selle ümbrusesse ligi 250 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline kindlusraudtee, mille peajaamaks sai Hiiul asunud Nõmme II (hiljem Nõmme-Väike) raudteejaam.
Pärast Vabadussõda osutus senise raudteevõrgu säilitamine mõttetuks. Kõigepealt tuli üles võtta suurem osa kindlusraudteest, säilis vaid Liiva-Vääna liin.
Liiklus tihenes
1922. aasta lõpus hakkas grupp ärimehi plaanima Tartu ja Elva vahelise raudtee elektrifitseerimist. Umbes samal ajal astuti samme ka Tallinna ja Pääsküla vahelise raudtee elektrifitseerimiseks.
23. jaanuaril 1923. aastal alustatigi hädaabitööde raames eeltöödega Nõmme-Pääsküla liinil ja Järve ümbruses. Sama aasta sügiseks olid elektriliinide postid paigaldatud Pääskülast Nõmmeni.
Kuna Tallinna Linna Elektrijaam oli monopoolses seisundis, pidurdasid kõrged elektrihinnad tõsiselt arengut. Arvatavasti mõjutas see ka kohalikul turbal töötava Ellamaa elektrijaama ehituse alustamist, mis valmiski 1923. aasta suvel.
Ellamaa elektrijaama juhtkond tegi Eesti Vabariigi Raudteele ettepaneku rakendada Nõmme raudteeliinil elektrivedu. Samuti oli elektrijaama eesmärgiks müüa elektrit Pääsküla, Nõmme, Järve, Tondi, Kopli jt piirkondade elanikele ning tööstustele.
Esialgu loodeti raudtee elektrifitseerimine lõpule viia 1923. aasta oktoobriks. Peagi sai selgeks, et see tähtaeg on liiga lühike. 19. augustil 1923. aastal jõuti siiski niikaugele, et elektrirong tegi esimese pikema proovisõidu, millest võttis osa ka teedeminister Karl Kark. Selleks ajaks valmis Tallinna Raudtee Peatehastes kaks mootorvagunit, kolmandat vagunit ehitati ümber vanadest reisivagunitest.
Kohalikud meistrimehed kasutasid Siemens-Schukerti firma elektrimootoreid. Kontaktliin, milles kasutatav pinge oli 1200 volti, toetus esialgu puupostidele. Proovisõidul ilmnesid mitmed puudused.
11. septembril 1924 sai teoks elektrirongi katsetuse peaproov. Liinile saadeti kõik kolm mootorvagunit, igaühel neist oli järel neli reisivagunit. Kõik süsteemid töötasid laitmatult ning 35 miljonit marka maksma läinud töö oli sellega lõpule viidud.
20. septembril 1924 kell 11.15 avas esimene lipuehetes elektrirong Balti jaamast regulaarse liikluse 11,2 km pikkusel Tallinna-Pääsküla elektriraudteel. Kui seni olid aururongid teinud Tallinna-Nõmme liinil päevas 13 edasi-tagasi reisi, siis 1924. aastal hakkasid elektrirongid tegema 27 reisi. Tallinna-Pääsküla liinil tegid rongid 1924. aastal 13 edasi-tagasi reisi.
Rongid viidi Venemaale
Elektriraudtee rajamisega edestas Eesti oma Balti naabreid ning ka suurt idanaabrit. Kaasaegse raudtee ehitamine tõi kaasa suuri muutusi. Kõigepealt tekkis juurde uusi peatuskohti, sh 1924. aastal Kivimäel, 1926. aastal Hiiul ja Rahumäel, 1929. aastal Lillekülas ning 1933. aastal Tondil.
Kaasaegsed raudteejaamad valmisid Järvel, Lillekülas, Hiiul, Rahumäel, Nõmmel, Tondil ja Kivimäel. 1936. aastal pikendati ka trammiliini Tondi raudteejaamani.
Elektriraudtee rajamine mõjutas tugevalt Nõmme ja Pääsküla, samuti Järve ja Tondi arengut. 1926. aastal elas Nõmmel 10 629 elanikku. Elektrirongi kasutas samal aastal 3,35 miljonit reisijat ja nii rajatigi 1932. aastal Balti jaamast Nõmmeni teine rööpapaar, mida järgmisel aastal pikendati Pääskülani.
1940. aastal ehitati kuue kilomeetri pikkune raudteelõik, mis ühendas Ülemiste ja Järve raudteejaama. 1941 likvideeriti elektriraudtee ning veerem viidi Permi (tollal Molotovi). Hävituspataljon põletas 27. augustil 1941 maha Balti jaama, 1942–1944 demonteeriti elektriraudtee kontaktvõrk.
Balti jaama hoone taastati 1945. aastal, 18. augustil 1946 avati taas elektrirongiliiklus. Kuna kasutati Saksamaalt sõjasaagina toodud ronge, tuli ooteplatvormid kõrgemaks ehitada.