Raamatukogudes ahistab noori lugejaid välismaalasest pedofiil

On 2008. aasta novembri lõpp. 13-aastased Eva ja Kertu* veedavad pärast koolipäeva aega Haabersti vaba aja keskuses asuvas keskraamatukogu Nurmenuku filiaalis arvutite taga.

Nende lähedal istub üks tõmmu jässakas tumedate lokkis juustega umbes 40-aastane mees. Kuigi näiliselt internetiavaruste uurimisse süvenenud, piilub ta silmanurgast tüdrukuid. Varsti uurib ta lapsi juba avalikult, lehvitab neile ja naeratab.

Tüdrukud käituvad nagu tavalised teismelised – panevad pead kokku ja kihistavad naerda.

«See mees jõllitas meid, jah, meil oli naljakas,» meenutab Eva paar päeva hiljem. Mees teeb lastega eri keeltes juttu ja küsib neilt nii MSNi-aadressid kui Orkuti kontod (populaarsed suhtluskanalid internetis – toim).

Uudishimulikud neiukesed siinkohal risti ette ei löö. Järgmisel päeval ootavad Evat ees juba sõnumid Orkutis.

«Tere! Ma olen su uus sõber. Tahad, ma õpetan sulle hispaania keelt? Tulge sõbrannaga koos, läheks minu juurde?» kirjutab mees, kes nimetab end Gustavoks. Brasiilia juurtega mees istub taas arvuti taga ja viipab naeratades.

«See ei tundunud mulle enam naljakas,» meenutab Eva. Tüdrukute ägeda omavahelise sosina katkestab ootamatult raamatukogu juhataja, kes lapsed endaga veidi eemale vestlema viib.

«Ta ütles meile seda, millest me olime juba aru saanud – see mees on ahistaja,» meenutab Eva raamatukogu juhataja hoiatust ja palvet mehest eemale hoida.

Ehmunud tüdrukud mehega enam ei suhtle, kuid sõnumid Gustavolt laekuvad jätkuvalt nii Orkutisse kui sealt saadud Eva telefoninumbrile. «Tsau nunnu! Kuidas läheb? Millal tahad hispaania keele tunde? Lähme diivanite juurde!»

Eva ja Kertu ei oska muud ette võtta, kui räägivad mehest nii vanematele kui tuttavale ajakirjanikule. «Meie küll teame, et ta võib ohtlik olla, kuid äkki teised tüdrukud ei saa aru,» põhjendab Eva. Politsei poole pöörduda tundub neile liiga hirmutav.

Ka sel õhtul, kui Postimees Nurmenuku raamatukogu külastab, istub Gustavo nagu tavaliselt seal arvuti taga. Lehitseb Orkutit, kus vaatab tüdrukute pilte, saadab sõnumeid ja niheleb.

Sõnumid on nii eesti-, saksa- kui hispaaniakeelsed, mehe selja tagant võib näha, et ta kasutab eesti keelde tõlkimiseks tuntud netiprogrammi.

Nurmenuku raamatukogu juhataja Kaja Palmiste ohkab sügavalt. «Jah, me oleme selle mehe pärast siin kõik mures, jälgime teda pidevalt ja hoiatame lapsi,» räägib ta. «Politseisse ei pöördunud me seetõttu, et meil polnud kindlaid tõendeid.»

Kuna mehe käitumine – pidev lastega kontakti otsimine ja suhtlemine – oli tükk aega kahtlust äratanud, uuris raamatukogu mehe tausta.

Selgus, et Gustavo oli aasta alguses saanud kolmekuuse sisenemiskeelu ühte teise raamatukokku – Liivalaia tänaval asuvasse keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonda. Põhjuseks kahtlustäratav ja veider käitumine lastega.

Nagu selgub, oli Gustavo käitumine Liivalaia tänava raamatukogus enam kui veider – mees jäi seal korduvalt vahele laste ees liputamisega.

«Ta mitte ainult ei rääkinud siin tüdrukutega, vaid tegi püksiluku lahti ja näitas end neile,» nendib osakonna juhataja Ljudmilla Kapatsõna. «Päris mitu tüdrukut tuli meile selle üle kaebama.»

Politseisse raamatukogu millegipärast ükski kord juhtunust teada ei andnud, kuigi Gustavo selline tegevus oli juba konkreetse paragrahviga määratletav kuritegu. «Ma ei teagi, miks me ei teatanud,» laiutab Kapatsõna käsi. Ka laste nimesid, kelle ees mees end paljastas, raamatukogu üles ei kirjutanud.

Tegevusetult raamatukogutöötajad siiski ei istunud. «Me rääkisime temaga ja panime talle turvatöötaja sappa,» märgib Kapatsõna.

Kui mees siiski oma tegevust jätkas, tühistas raamatukogu tema lugejapileti ja kehtestas talle kolmekuulise sisenemiskeelu.

«Kui temaga rääkisime, siis ta ei vastanud midagi, aga sai aru, milles asi, ja läks kohe minema. Ta ju teab, et on haige inimene,» nendib juhataja.

Kuid raamatukogusid Tallinnas jätkub ning mees kolis lihtsalt järgmisesse üle. «Ta käib paljudes raamatukogudes,» märgib kolleegidelt saadud info põhjal ka Kapatsõna. Nii sattus mees ka Nurmenuku raamatukogu töötajate vaatevälja.

Kui info «raamatukoguahistaja» tegevusest lõpuks Postimehe kaudu Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna lastekaitsetalitusse jõudis, oli uurijatel üsna raske midagi ette võtta.

See, et mees lastega suhtleb ja kontakti võtab, pole veel kuritegu. Liputamine seda küll on, kuid kuna keegi politseile tollal sellest teada ei andnud, on neid tüdrukuid nüüd tagantjärele võimatu leida. Pole kannatanuid, pole ka menetlust.

Põhja politseiprefektuuri kriminaalosakonna lastekaitsetalitluse juht, komissar Pille Alaver ütles, et politsei uuris mehe tausta, käitumist ja suhtlusringkonda, meest jälgiti ning temaga vesteldi.

Gustavo tunnistas uurijatele oma tegusid, kuid sellest paraku Eesti kohtusüsteemi menetluses süüdimõistmiseks ei piisa.

«Kahju, et meile õigel ajal teada ei antud, siis oleks saanud ta vastutusele võtta,» nentis Alaver. «Paistab, et selgitustööd on inimestele ikka veel liiga vähe tehtud.»

Ainus, mida politsei temaga praegu teha saab, on jälgimine. Kui keegi mehe tema häiriva käitumise järgi ära tunneb, palub politsei ühendust võtta Põhja prefektuuri lastekaitse talitusega.

Alaveri sõnul peaks inimesed jätma tõendite kaalukuse küsimuse politsei ja prokuratuuri otsustada. Politseisse tasub igal juhul pöörduda, sest teinekord õnnestub just tänu niisugusele teatamisele ära hoida mõne lapse ohvriks langemine.