Kuidas Harry Potter lumekaku ohtu seadis

Esimese asjana teeb zooloog selgeks selle, et kevadest tunneb rõõmu ainult inimene. Teised elusolendid nimelt elavad hetkes ega oska erinevalt inimesest seetõttu kevadet oodata.

Mis aga ei tähenda, et kevade saabumisel nende jaoks mingit tähendust ei oleks, nagu kohe selgub. «Kevadine aeg on paljudele lindudele kõige raskem. Talvel leiab lind ikka lume või puukoore alt putukaid. Rähn leiab puukoore alt talvituvaid lepatriinusid. Aga kui kevad hakkab saabuma, jooksevad lepatriinud laiali ja rähnil pole midagi süüa,» toob zooloog näite.

Veel on oluline teada, et lindude jaoks on väga tähtis oskus lumega janu kustutada. Kui lind seda ei oska ja väljas on nii külm, et vesi on igal pool ära külmunud, siis on ta kahe päeva pärast surnud.

Turovski manitseb, et ka lindude toitmisel on väga oluline neile juua panna. Kui lindudele pannakse välja toidupallike, mille sideaineks on loomarasv, siis sellega on kõik korras. Aga kes annab lindudele kuivtoitu, see peab neile ka juua panema. «Ja kui külmaga kipub vesi ära jäätuma, siis tuleb sinna sooja vett juurde valada, muidu jäävad linnud omadega hätta,» manitseb Turovski.

Harry Potteri ohver

Esimese peatuse teeme kakuliste juures. «Kakku nimetatakse ka öökulliks, aga see pole õige. Ta on küll öine röövlind, aga see ei tähenda, et ta päeval ei näeks või ei suudaks jahti pidada. Ta lihtsalt eelistab pimedamat aega. Ja kullilistega pole tal ka midagi ühist.»

Kassikakkude elu on Turovski kirjelduse kohaselt kirju ja põnev. Veel põnevamaks läheb aga lumekakkudega. Esiteks on lumekakk ainus liik, mille emas- ja isaslind erinevad sulestiku mustri poolest. «Kumb on emane, kas kirju või valge?» Kõik arvavad õigesti ära, et kirju. «Sest maailmas peavad ju poisid otsima tüdrukuid, mitte vastupidi, sest otsimine tähendab liikumist ja see on ohtlik. Sellepärast peabki isaslind olema valge, et ennast lume taustal varjata.»

«Ja tüdrukud on poistest palju väärtuslikumad juba kas või selle tõttu, et ühe munaraku biosünteesi energeetiline hind on peaaegu pool miljardit korda suurem kui ühe spermatosoidi biosünteesi energeetiline hind,» ei jää sugupoolte võrdsusest vähemalt linnuriigis küll kivi kivi peale.

Lumekakkusid on kaks liiki ja mõlemad said endaga suurepäraselt hakkama nii kaua kui, oh üllatust, ilmusid Harry Potteri raamatud. Selgub, et kogu maailma laste ja paljude täiskasvanutegi südamed vallutanud raamatud seadsid lumekakud tõsisesse ohtu.

«Miks? Sest Harry Potteri postiöökull Hedvig oli lumekakk. Ja kogu maailma lapsed hakkasid pärast raamatu lugemist oma vanematelt endale ka postiöökulli ehk lumekakku nõudma. Ja kui laps nii hirmsasti vanematele pinda käib, siis mida vanemad teevad? Arvate, et ostavad talle elusa lumekaku, kes elab 40 aastat ja sööb poolteist kilo liha päevas. Ei, loomulikult nad ostavad lapsele topise. Nii tekkiski lumekakutopiste järele nii suur nõudlus, et nende liigi säilimine sattus täiesti tõsisesse ohtu,» selgitab Turovski kirjanduse ja ornitoloogia seoseid.

«Me püüame neid siin nii palju paljundada, kui suudame,» lisab ta. «Meil on siin kaks paljunevat lumekakkude paari ja kohe saame kolmanda. Ja jumal tänatud, nad paljunevad suurepäraselt. Seda tehakse praegu kõigis loomaaedades, kus see võimalik on.»

Edasi vaatame händkakku, kes erinevalt lumekakust levib nii, et mühiseb. «Ta on meil nii massiliseks muutunud, et eelmisel aastal saadeti loodusfoto konkursile umbes 7000 foto seas 400 fotot kakulistest. Ja neist vaid tosinajagu ei olnud händkakud,» räägib Turovski.

Järgmised on habekakud, kes pööravad oma pead 180 kraadi, nii et keha jääb liikumatuks. See olevat seotud kuulmisega. «Nad peavad oskama väga täpselt kuulata, et öösel kuulmise järgi 20-30 meetri kauguselt hiir või mõni muu väike saakloom üles leida. Pead pöörates otsivad nad õiget kuulamise asendit, nii et heli jõuaks nendeni mikrosekundi täpsusega. Ja siis on neil selge, et näiteks neliteist meetrit ja 24 sentimeetrit selles suunas on lume all saakloom. Ja see ongi neil samahästi kui käes.»

Ilvese rehabiliteerimine

Jõuame ilveste puuri juurde. «Mul on palju lemmikuid kiisusid, aga ilves on kõige lemmikum. No nii armas loom. Kõikidest kaslastest kõige sallivam. Võib-olla välja arvatud Liibüa ehk Nuubia ookerkass, kellest pärineb meie tänane kodukiisu,» ütleb zooloog.

Kõrvalepõikena selgub, et inimene pole hiirtepüüdjatena alati ainult kasse pidanud. «Enne kasse peeti hiirte eemalhoidmiseks madusid. Nii Kreekas, Lähis-Idas kui Põhja-Aafrikas olid maod hiirepüüdjateks.»

Ilveste kohta aga saame teada järgmist. «Ikka aeg-ajalt metsa- või jahimehed teatavad, et Eestis on neli, viis, kuus seitse või isegi kümme tuhat ilvest. See on tingitud sellest, et ilvesed on väga liikuvad. Üks ilves võib nädala jooksul kuuest-seitsmest metskonnast läbi astuda. Ta külastab ilveseprouasid ja teisi härrasid muidugi ka. Ja kui tuleb selline täiesti võõras ilves, siis emailves jätab oma pojad selle, no ütleme onu Ruudi hoole alla ja läheb ise jahile. Ta saab niimoodi endale paar tundi vaba aega.»

Läheneme suurele aedikule, kus pole kedagi näha. «Teresa. Teresakene, kus sa oled? Tule välja,» hüüab Turovski. Selgub, et Teresa on metssiga. Aedikus pole aga kedagi, ja nii teeme seda, mida ei tohi.

Turovski ronib üle välimise piirdeaia ja lõgistab aediku ukse lukku, ise samal ajal hellal häälel Teresat kutsudes. Ja ennäe imet! Kõigepealt ilmub uksele kärss, ja seejärel terve suur metssiga, kes aeglaselt ja meid kahtlustava pilguga silmitsedes õue loivab.

Kõik leiavad, et metssiga on väga nunnu. «See on kevadisel ajal kõige ohtlikum loom meie metsades,» ütleb Turovski selle peale. «Praegu veel mitte. Aga kolme nädala või kuu aja pärast, kui tal sünnivad pojad, on ta kõige ohtlikum loom. Teist nii ohtlikku ei ole. Kui inimene tema ja tema triibuliste poegade vahele satub, siis emis ründab kohe, momentaanselt.»

Seapesa kui kompliment

Aga väljend seapesa, mida ilmselt iga lapsevanem vahest oma võsukese toa kohta on pruukinud, on Turovski väitel suurim kompliment, mida üks vanem oma lapsele teha saab. Meie metsades ei ole ühtegi puhtamat ega organiseeritumat kohta kui metssea pesa. Praegu käibki seapesade ehitamine. Praegu vahetavad jänesed oma talvekasukad suviste vastu ja talvekasukate vill jääb metsa põõsaste okste külge,» räägib zooloog.

Seapesa ehitamine aga käib nii. «Emis kaevab kuskil tihedas tihnikus kausikujulise augu, paneb sinna põhja hästi palju heina ja trambib selle kinni. siis korjab hammastega põõsaste pealt jänese talvekasuka villa, viib selle pesa põhja ja trambib vildiks. Siis paneb ta suured oksad pesa peale katusetaladeks. Seejärel rebib ta kuuskede oksi ja paneb need mitme kihina katusetalade peale. Katus on nii tihe, et pesa jääb ka tõsise vihma korral kuivaks. Põrsasid võib metsseal olla lausa kaheksa või rohkem. Ja ema hoolitseb nende eest väga hästi ja lakub pesast kõik mustuse ära.

Selles vaimus jätkub jalutuskäik veel tükk aega, kuni hoolitsev ekskursioonijuht kuulajad lõpuks troopikamajja sooja viib.