Pimedusse mattunud linn külvab hirmu ja viha

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaade Pärnu maantee viaduktilt Tammsaare teele.
Vaade Pärnu maantee viaduktilt Tammsaare teele. Foto: Liis Treimann

See on eriskummaline kogemus. Kell on 3.22 öösel, asukoht Viru ringi külmunud muruplats, pea kohal eredad tänavalambid, ümberringi tuledesäras pealinn, kirjutab Dagne Hanschmidt.


Pikalt on näha Narva maanteed, paistavad Mere puiesteel kihutavad autod, teisel pool ületab kaks sallidesse mähkunud paarikest Pärnu maanteed.



Selja taga kiirtoiduputka ees seisatavad kaks mustanahalist turisti, ostavad midagi, mis peaks idee järgi olema söödav, ja nuusutavad seda kahtlustavalt. Aeglaselt kõnnib Hesburgeri klaasputka ees tänaval edasi-tagasi kümnesentimeetristel kontsadel kõikuv noor naisterahvas, seljas vaatamata kuuele külmakraadile nabani jope ja midagi, mida hea kujutlusvõime puhul lühikeseks seelikuks võiks nimetada.



Paarkümmend meetrit eemal sekspoe ees trambib hallide lokkide lehvides energiliselt ringi rokitaat Riho Baumanni teisik, hüppab ligi ette sattuvatele naisterahvastele ja teeb ettepanekuid, mis trükimusta ei kannata. Pealinn elab tavapärast öist elu.



Äkiline muutus


Siis kaob pildilt Narva maantee. Ootamatult ja täielikult. Selle asemel on pimedusse mattunud tühjus. Järgmisena muutub olematuks Mere puiestee, teises küljes asuv Tammsaare park hakkab meenutama kohta süngest Tolkieni maailmast. Viimasena kustuvad pea kohalt Viru ringi tuled. Alles jääb tuledesäras Viru hotell.



Mustanahalised turistid lahustuvad öös. Kuhu jäid, ei näe. Kiljumise saatel kihutab mustavast Tammsaare pargist välja ja üle Pärnu maantee kolm tumedat kuju, hõõguvad sigaretid sõrmede vahel. Vene keelt rääkivad neiud kõõksuvad valgusreklaamidega Hesburgeri putka juurde jõudes naerda ja irvitavad üksteise üle, arutades, kes esimesena paanikasse sattus, kui valgus kadus.



Reklaamsildi tekitatud valgussõõri imbub Mere puiestee poolt blond neiu. «Üsna hirmus on küll, ma ehmatasin ikka päris ära, kui kõik tuled kustusid,» ütleb 21-aastane tudeng Kristiina Orasmäe. «Aga pole hullu, ma olen maalt pärit ja pimedusega harjunud,» teatab ta rõõmsameelselt ja kaob öösse, et Kristiine linnaosas asuvasse koju kõndida. Pärnu maanteed valgustab vaid kaugemal sirav draamateater.



«Oh, lahe on ju, nagu kott oleks pähe tõmmatud,» muigab järgmine pimedusest nähtavale ilmuv neiu, kes väidab oma nime olevat Okeiko. «Mulle oli see täielik üllatus, lehti ma ei loe ja telekat ei vaata. Aga nüüd saab vähemalt tähti vaadata.»



Inimtühjas Tammsaare pargis rapsib pea kohal pimeduses linnuparv, tõustes ootamatult robinal lendu. Kui kraaksumine vaibub, hakkab huvitava kontrastina kõlama lõbus muusika, mis tuleb Sony Centeri poest. Mööda Estonia puiestee kottpimedat kõnniteed jookseb täie hooga üksik noor meesterahvas. Kedagi teda jälitamas ei paista siiski olevat.



Kuigi tänavad on öiselt tühjapoolsed, sõidavad kõik autod harukordselt aeglaselt. On ka põhjust. Tänavamärgistust on halvasti näha, liiklusmärke samuti, kollased vilkuvad foorituled on pimestavalt eredad. Mis kõige omapärasem – esimest korda näeb Tallinna südalinnas kaugtuledega sõitvaid masinaid.



Jalakäijaid on sellegipoolest pea võimatu märgata. Nagu pimedal maanteelgi sõites, ilmuvad mustad kogud tuledevihku täiesti ootamatult, põhjustades ridamisi närvivapustusi. Ei saa mainimata jätta, et koos tänavalampidega on kustunud ka suure kiidulauluga paigaldatud ülekäiguradade valgustid, mis pidid tagama jalakäijatest linlaste turvalisuse.



Ühes Pärnu maantee bussipeatuses seisab Tänavapuhastuse ASi sinine kollase vilkuriga furgoon. Lähemalt vaadates näeb selle lähedal pimeduses ka kaht helkurvestidega tänavakoristajat tööhoos. Üks tühjendab prügikasti sisu, teine sügab harjaga asfalti, püüdes üsna huupi midagi kühvli peale saada.



«Mis mõttes «kuidas on», vaadake ise, no ei näe ju midagi puhastada,» torkab pahaselt kühvli ja harjaga mees, nimeks Lennart Liiver. «Nagu kiviajal töötaks,» nendib ta ning pomiseb omaette nina alla midagi sellest, kuidas linnapea võiks ise proovida pimedas käsikaudu konisid korjata.



Ainus võimalus midagi näha on autotuled peale keerata. Aga ei saa ju iga paari minuti pärast autot keerama või edasi nihutama hakata. «Kvaliteet kannatab, aga mis me teha saame,» nendib töömees nukralt.



Draamateatri poolt läheneb sarvedega siluett. Kui see paari meetri kaugusele jõuab, on näha, et tegu on 30ndates aastates mehega, kel peas sarvedega müts. «Sellist säästmist ei saa heaks kiita,» nendib Tanel. «Ma olen küll mees, aga pimedast Tammsaare pargist on ikka vastik üksi läbi minna. Linnarahva turvalisuse arvelt ei tohiks kokku hoida.»



Sünge nagu mutiauk


Draamateatri nurgal seisab kaks Krooni taksot, juhid ajavad ajaviiteks juttu. Ainuüksi pimeda linna mainimine kütab mehed kiiresti raevu. «Täiesti hull on, kõik sõidavad täistuledega, silmad ja pea valutavad,» ärritub taksojuht Toomas. «Majanumbreid pole võimalik lugeda, kuidas kurat peaks niimoodi tööd tegema, ah?» Mees süütab sigareti.



«Täielik sigadus,» sekundeerib taksojuht Kaido. «Tulin just mööda Paldiski maanteed, sõitsin kogu tee 30ga, kuna kiiremini ei julgenud. Jalakäijaid pole üldse näha, ilmuvad ootamatult teele.»



Kaido teeb korraks sõnavalingusse pausi. «Keegi maksab selle jama pärast eluga,» nendib ta siis. «Ma olen selles täiesti kindel.»



Linnas ringi sõites tundub vana hea Tallinn kui võõras asula. Kalamaja vaiksed tänavad on kottpimedad, siin pole isegi valgust andvaid reklaamtulesid. Põhja puiestee on sünge nagu mutiauk, sadama A-terminal särab vastandina tuledes kui juudi jõulupuu.



Kadunud on ka vanalinna tornide valgustus, Paksu Margareeta ja Oleviste kiriku kontuurid joonistuvad välja juba helendama hakkava taeva taustal. Talutavalt valgeks ja sõbralikuks muutub linn alles umbes kella poole kuue ajal, tund enne päikesetõusu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles